Wednesday, March 18, 2009

psühh


Me olemegi ehitatud teistest halvemini mõtlema kui endast.
Töömotivatsiooni uurides on välja selgitatud, et inimesed peavad ennast motiveerivateks teguriteks eneseteostust ja saavutusvajadust. Selliseid sisemisi asju. Samal ajal
peavad needsamad inimesed oma töökaaslasi motiveerivateks teguriteks palka, soodustusi ja töökeskkonna mugavust.
Igapäevasuhtluses nimetame me teisele halvasti ütlemist lihtsalt paha tuju ja halva päeva paratamatuks tulemuseks, kui me ise oleme see halvastiütleja. Aga kui keegi teine ütleb halvasti, on ta meie silmis vastik jobu. See ongi tema omadus, mitte mingi välistegurite poolt põhjustatud hoog. Iseenda vastikuks jobuks pidamine ei ole väga levinud.
Kui minul läheb mingi asi hukka, on see selle pärast, et olukord oli sobimatu. Kui sinul läheb midagi hukka, on see selle pärast, et sa oled siuke vähe totakas.
Päris tülides vaatame enda rumalusi kui täiesti möödapääsmatuid samme vastusena teise käitumisele, aga teise käitumist näeme kui röögatut piiride ületamist ja täiesti põhjendamatult ebaõiglane olemist. Mõtle korraks mingi värske tüli peale. Miks sa nii tegid? Oli ju selle pärast, et sulle ei antud muud võimalust ja tema oli üleni ebaõiglane? (üks teemasse puutuv wikipedia link)
Ja nii ongi. Me olemegi kõik sellised. Ainult mõnikord võetakse ennast nii palju kokku ja püütakse teise inimese peas toimuvat mõista. Ei. Ma üldse ei hakka siia lõppu kirjutama pikka nutust jutukest, kuidas inimesed võiksid kõik olla ilusad ja head. Kuidas nad võiksid rohkem teiste sisse vaadata ja hellust ja mõistmist. Minumeelest on see sitaks lahe, et kõik kohad on täis enesekeskseid ignorantseid elukaid ja nad saavad sellest hoolimata koos eksisteeritud. Isegi kujutavad osa aega ette, et on õnnelikud. Oma enesekesksuses ei ole neil aega ega mõistust märgata, et umbes kõik inimesed nende ümber on ka maailmanabad. Nagu nad isegi. Terve maailm pungil inimesi, kes on need, kelle ümber kõik keerleb. Šeff.


Õpeta programmeerimist ja kasuta sageli positiivsete kasulike nähtuste kirjeldamisel sõna “seksikas.”

Mul jäi loeng ära, sest päevad on jälle. Füüsika päevad. Suured auditooriumid on füüsikutest pungil ja tühistele psühhidele ruumi ei jäänud. Ma istun oma koolimaja puhkeruumis ja vaatan viienda korruse kõrgusel asuvate varesepesade valmimist. Varesed ehitavad pesi kahekesi. Nad murravad suurte puude latvadest tillukesi oksi ja punuvad neid pesasse sisse. Varesed on natuke nagu mõned temperamentsemat sorti inimesed. Nad teevad oma pesad naabrite pesadega hästi lähestikku ja veedavad palju aega kraaksudes. Ükspäev Kaubsi juures toime pandud linnuvaatlus laseb mul oletada, et tuvide paaritumise juurde käib eelmäng. Nad konkreetselt musutasid oma väikeste nokkadega enne, kui üks teisele peale ronis. Huvitav.

Mul on kodus flööt. See on barkokkhäälestusega. Sellega saab unelauluviise otsida. Ma olen otsinud. Kolm tükki olen leidnud. Mul pole manuaali. Aga kuulamisharjutused teevad mulle head.

Hommikul istusin peegli ees ja imestasin vaatepildi üle. Mõtsin, et inimesed on mõnes mõttes päris tobe nähtus. Kui inimesel riideid pole, on ta nii kohutavalt paljas. Abitu. Ainult mingi pehme õrna kihiga kaetud. Võibolla mõned üksikud loomabeebid on alguses niisugused roosad karvutud mutukad. Inimesed on nagu abitud loomabeebid. Nad on terve elu sellised haprad ja hellakesed, ongi selliseks mõeldud. Nii imelik. Sest mõnes ikkagi mõttes oleme me loomad. Tegelikult loomakesed.

Ja selle nädala sõna on:
esoteeriline <12:> salajane, ainult asjasse pühendatuile määratud. Vastand eksoteeriline

See käib umbes nii, et kirjanik kirjeldab mingit oma pointi. Ma ei kipu väga hästi aru saama. Siis ta toob näite. Võrdleb seda pointi ühe teise olukorraga, mis on vähe igapäevasem ja võimaldab paralleele tõmmates esialgsest pointist paremini aru saada. Häda on aint selles, et kirjaniku jaoks on see igapäevane kergesti mõistetav asi male. Niisiis mulle seletatakse mingit asja kahte moodi. Kõigepealt otse ja siis mulle üsna võõra asja abil ringiga. Ja ma tunnen, et ma olen nii pisike.

Ja lõpuks üks armas vihje/ettepanek/jutualustaja, mida on soovitatav kasutada õhtusel ajal koos sobiva hääletooniga: ”Kas me sööme hommikusööki koos?” Ning selle vähe enesekindlam edition, mille nii Tiit kui Sirla teineteisega konsulteerimata välja pakkusid: ”Mida sa hommikusöögiks tahad?”

No comments:

Post a Comment