Aruandlus sai tehtud.
Andsin aru.
Aru sai antud.
Ma olen nüüd aru ära andnud.
Arutuks ennast andnud.
Nii et arugi ei saanud.
Oo nisuke asi. Tegelikult me kõik teame, kui kohutavalt paha ja ebamugav ja kõikmisveel on see, kui keegi su pärast obsessib. Häiriv, eksole. Sugugi ei arvaks ju, et seda igatsema saab hakata. Aga vist saab. Mitte obsessijat. Obsessimist. Natuke paha aga ikka natuke hea ka...
Jäta kõik tegemata ja ära hakkagi seda tegema, sest nigunii oled juba hiljaks jäänud sellega.
Do you hate her cause she’s pieces of you?
Tahtsin progema kukkuda, aga põrutasin kogemata sellest piigist mööda. Ikka juhtub.
Twilighti vaatasin ära. Mul on selle suhtes mitu tunnet. Võibolla saab need kuidagi lõigutada.
”See on kõige diibim film, mida ma näinud olen.” Umbes algusest lõpuni oli mul kogu aeg tunne, et mai saa mitte millestki aru. Mis toimub? Peaaegu kogu aja oli juhe koos. Miks ta praegu seda ütles? Siin polnud sellest juttugi. Kas see on nüüd dialoog? Kuidas see plot niimoodi veidralt läheb? Oot, kas need ongi nagu näitlejad? Mis toimub? Eh? Mõh?
Grimm. Ma sain pisut pihta arvamusega, et need vampiir-tegelased peaksid olema midagi tõsiseltvõetavat ja ohtlikku. Aga neil olid kuidagi rohekad näod. Või mingit ebamäärast ülevõõbatud tooni. Mitte kogu filmi, aga piisavalt tihti. Ma ei saa kuidagi tõsiseltvõetavaks või ohtlikuks pidada mingeid kutte, kellel on naljakad soengud ja hommikune aaloe-kurgimask näolt maha pesemata. Kusjuures, pane tähele, neil on sellised näod. Nende kõrvad, kaelad, käed, dekolteed on inimese värvi. Ei klapi.
Ei olnud üdini halb ja ma üleni ei jälestanud seda. See häiris. Mitu asja oli valesti ja ei töötanud minu jaoks. Ebamugav kuidagi nihelemapanev oli seda vaadata. Disturbing. Aga oli kohti, mis täitsa töötasid. Ehmatuskohad töötasid. See suudlemise koht. Päris mööda ei läinud.
See oli huvitav, et need peategelasi mängivad näitlejad tegelikult klappisid küll omavahel. Need lõigud, kus nad muretult armsalt vestlevad, aga heli ei ole. Nende kohtade peal oli täitsa klapp näha. Kehakeelest, näoilmetest. Lissalt sel ajal, kui nad pidid igast absurdsusi ütlema ja grimasse ja eriti kriipisid silmi tegema, läks natuke mööda. Ei tulnud hästi välja.
Veel oli mingeid kohti, mis ajasid naerma või kudagi nihu olid. Õige mitu.
Üldiselt selline tähelepanuväärne filmike. Mitte nagu tavaline. Mitte nagu suvaline. Imelik selline. Ja nagu mitte väga heas mõttes. Või ma kah ei tea.
Andsin aru.
Aru sai antud.
Ma olen nüüd aru ära andnud.
Arutuks ennast andnud.
Nii et arugi ei saanud.
Oo nisuke asi. Tegelikult me kõik teame, kui kohutavalt paha ja ebamugav ja kõikmisveel on see, kui keegi su pärast obsessib. Häiriv, eksole. Sugugi ei arvaks ju, et seda igatsema saab hakata. Aga vist saab. Mitte obsessijat. Obsessimist. Natuke paha aga ikka natuke hea ka...
Jäta kõik tegemata ja ära hakkagi seda tegema, sest nigunii oled juba hiljaks jäänud sellega.
Do you hate her cause she’s pieces of you?
Tahtsin progema kukkuda, aga põrutasin kogemata sellest piigist mööda. Ikka juhtub.
Twilighti vaatasin ära. Mul on selle suhtes mitu tunnet. Võibolla saab need kuidagi lõigutada.
”See on kõige diibim film, mida ma näinud olen.” Umbes algusest lõpuni oli mul kogu aeg tunne, et mai saa mitte millestki aru. Mis toimub? Peaaegu kogu aja oli juhe koos. Miks ta praegu seda ütles? Siin polnud sellest juttugi. Kas see on nüüd dialoog? Kuidas see plot niimoodi veidralt läheb? Oot, kas need ongi nagu näitlejad? Mis toimub? Eh? Mõh?
Grimm. Ma sain pisut pihta arvamusega, et need vampiir-tegelased peaksid olema midagi tõsiseltvõetavat ja ohtlikku. Aga neil olid kuidagi rohekad näod. Või mingit ebamäärast ülevõõbatud tooni. Mitte kogu filmi, aga piisavalt tihti. Ma ei saa kuidagi tõsiseltvõetavaks või ohtlikuks pidada mingeid kutte, kellel on naljakad soengud ja hommikune aaloe-kurgimask näolt maha pesemata. Kusjuures, pane tähele, neil on sellised näod. Nende kõrvad, kaelad, käed, dekolteed on inimese värvi. Ei klapi.
Ei olnud üdini halb ja ma üleni ei jälestanud seda. See häiris. Mitu asja oli valesti ja ei töötanud minu jaoks. Ebamugav kuidagi nihelemapanev oli seda vaadata. Disturbing. Aga oli kohti, mis täitsa töötasid. Ehmatuskohad töötasid. See suudlemise koht. Päris mööda ei läinud.
See oli huvitav, et need peategelasi mängivad näitlejad tegelikult klappisid küll omavahel. Need lõigud, kus nad muretult armsalt vestlevad, aga heli ei ole. Nende kohtade peal oli täitsa klapp näha. Kehakeelest, näoilmetest. Lissalt sel ajal, kui nad pidid igast absurdsusi ütlema ja grimasse ja eriti kriipisid silmi tegema, läks natuke mööda. Ei tulnud hästi välja.
Veel oli mingeid kohti, mis ajasid naerma või kudagi nihu olid. Õige mitu.
Üldiselt selline tähelepanuväärne filmike. Mitte nagu tavaline. Mitte nagu suvaline. Imelik selline. Ja nagu mitte väga heas mõttes. Või ma kah ei tea.
Comments
Post a Comment