Wednesday, March 11, 2009

torkame need sinna võrrandisse uuesti sisse


Kuidas see emaks olemine nüüd käibki? Ma ei saa ju kogu aeg käskida ja keelata. Ma ei jõua ju pidevalt selgitada ja arutada. Ma ei lase ju asjadel niisama omasoodu kujuneda. Ainult mõnikord. Ja samal ajal peaksin ma suutma oskama igas olukorras ühtemoodi olla, et tekitada lapses turvatunnet ja kindlat veendumust, et ema on alati selline, nagu ta alati on. Pole üldse nii lihtne. Mis ma tegelt teen on: suurema osa ajast püüan selgitada ja arutada. Kui see ei tööta või ma olen selleks liiga väsinud tüdinud, siis ma käsen ja keelan. Teen kurja nägu ja olen üleni järeleandmatu või lausa põhjendamatu. Ja kui ma olen eriti väsinud või näiteks haige, teeb Koit täpselt seda, mis talle parajasti pähe tuleb. Lisaks veel mingid lisavariandid ja palju vahepealseid ja kombinatsioone eelnevalt kirjeldatutest.

Ma olen jälle haige. Alles ma sain enamvähem terveks. Nüüd jälle. Kurat.

Eile selgitasin Koidule mitmeid pointe seoses selle mänguautoga, mida ma talle ei ostnud. Üks argument oli, et tal on juba palju autosid ja üldse väga hea elu. ”Kas sa mäletad, millal mina endale viimati mõne uue mänguasja sain?” Koit ei osanud midagi öelda. Naljakas oli tegelt see, et üks võõras mees oli ka minu küsimust kuulnud. Ta pööras ümber ja silmitses mind kahtlaselt.

Jane Eyre saab varsti läbi. Mul tuleb varsti mingi lõplikult moodustatud seisukoht ja arvamus koos sõnastatavate kommentaaridega. Praegu on sellised üksikud arvamustükid aint. Hakatised. Läbimõtlemata ja nii. Üleni vaimustuses ma igatahes pole. Pooleli ei jätaks kohe kindlasti. Lisaks, mulle tundub, et ta natuke mõjutab mu lausemoodustamist.

Haah. Siuke natuke üleolev sallimatu jutuke. Aga pole mõtet eitada, et ma ise seda päris tihti olen. Teeme siis esimeses isikus kah kohe.
Redelid. Mõned inimesed on minuga sama pulga peal. Mõned on madalamal. Mõned on kõrgemal. Mõni on minuga sama pulga peal ühel redelil ja palju kõrgema pulga peal mingil teisel redelil. Minuga samal pulgal olevad inimesed teevad hea seltskonna. Nendega on üleni tore. Minust kõrgemal pulgal asuvate seltskond on ka hea, aga see on teistmoodi. Nende suhtes on mul siuke imetlus ja austus natuke. Ja lisaks on selline natuke tõstetud tunne, et nad minuga seltsivad, kuigi ma madalama pulga peal olen. Siis on ju veel võimalik, et üks redel on olulisem kui teine. Kui võibolla alguses ma üleni imetlen kedagi, sest ta on ilmselgelt minust kõvasti kõrgema pulga peal... kui ma hiljem saan aru, et see redel mind üldsegi ei koti ja sellel redelil, mis mind kotib, olen hoopis mina kõrgemal... noh siis on ju teadagi. Madalam on madalam. Seega. Meil on mitut sorti redelid, milledest mõned loevad ja mõned mitte. Redelid on püsti ja neil on pulgad. Pulkadel asetsevad inimesed. Üks inimene asetseb ühel redelil ainult ühel pulgal, aga võib asetseda mitmel erineval ja erineva tähtsusega redelil erineva kõrgusega pulga peal. Redeleid mööda saab soovi ja pingutuse korral liikuda üles ja alla – kõrgematele ja madalamatele pulkadele. Oluline on võrdlemine vaatlejaga. Olenevalt inimesest võidakse eelistada endast kõrgemal, endaga samal või endast madalamal pulgal asuvaid kaaslasi. Võibolla saaks selle põhjal jagada inimesi andjateks ja võtjateks. Sest nendelt, kes on minust üle, ma ju võtan. Au, kuulsust, tarkust, inspiratsiooni, jõudu, nõuandeid, raha, süüa, ideid... Ja nendele, kellest mina üle olen, ma annan. Tegelikult ei ole see muidugi üldse nii mustvalge. See on kõvasti keerulisem ja nüansirikkam ja kõikmisveel. See on nagu kõik need teised asjadki.

Mul võiks vähem lärmakas klaviatuur olla.
Mul võiks hämmastav progemisoskus olla. Aa õigejah, mul on see. Aint et see on hämmastavalt sitt. Silmatorkavalt väheldane. Imetlusväärselt puudulik. Ma ise ka imestan.


...you're such a pleasure to imagine naked.

1 comment:

  1. Anonymous05:39

    see klaviatuur on sul lärmakas küll
    ja üldse on kehv magada kui kaviatuur kellegi käes vihaselt koliseb nagu tahaks kirjutatavale jutule jõuliselt vastu panna;)

    ReplyDelete