mul pole põrmugi aega.

Humoorikas päevake. Magasin sisse. Meelega. Mathcad ja Fis-hcer esmaspäeva hommikul kell kaheksa on miski, mille rahulikult talumine jääb minu võimete piiridest välja. Mitte küll igal nädalal, aga piisavalt tihti. Seni olen ma ennast lissalt nii palju ületanud, kordagi pole meelega puudunud, täna sai mõõt täis. Või siis oli tänaseks mul vähe väiksem mõõt võetud. Käisin raamatukogus Nabokovit ära andmas. Äraandja. Panin kinni aja. Mul on nüüd üks aeg kinni, kella kahe peal on ta kinni. See on see aeg, kui tuleb üks kõhn kurbade silmadega tüdruk mulle kääridega kallale. Sest ta on sedalaadi tüdruk ja mina olen sedalaadi.. tüdruk. Mis tüdrukutesse veel puutub... üks istus oma arvatavasti personaalse poisi süles puhkeruumi laua taga ja nad rääkisid tasakesi. Kedagi ei segand. Ei see rääkimine ega istumispoosid. Poleks nad iga poole minuti tagant eriti kõlavalt matsuvaid märgi mususid mopsutanud, poleks asjagi olnud. Päris naljakas oli lõpuks. Teised kõik istuvad ja tegelevad rahulikult normaalsete inimeste asjadega ja nemad matsutavad mususid toanurgas. Ma olen küüniline. Ma küünistasin ennast tänahommikul. Käed olid külmast karedad ja nahk hell. Nüüd mul on kriimustus.

Nädal aega pythonit ja ma ma olen veel kobam oma lapsikute lihtsate naiivsete c++ ülesannetega toime tulema. Mingi miljon kriksatrulli igal pool ilmaasjata. Nagu kultuurišokk. Vaata, kui välismaalt tuled Eestisse tagasi, siis saad kultuurišoki. Miks kõik lihtne pole? Miks kõik nii vastik ja ebamugav on? Mida ma valesti teinud olen? Maitea võibolla Aafrikas käies saad sinnaminnes šoki, mitte tagasitulles.

Mathcad, mu arm. Sinuga pean ma oma unetud ööd veetma. Ainult Sina suudad mind praegu endast välja viia ja üles kütta. Oh... Tule oma idiootsete erroritega. Õrrita mind oma ebamaiste süntaksitega. Lase, ma räägin Sulle pisut arvutusmeetoditest. Lisan täpsust, vähendan sammu. Omistan Su tundmatutele mõned väärtused. Väljastan tulemusi maatriksitesse. Teeme seda. Teeme seda veel. Tõstame ümber, vahetame järjestust. Lähme lõpuni välja.

MisMÕTTES seitse praksi järgmiseks nädalaks?

... ning ühel hetkel Sa märkad, et tunneli lõpus siiski paistab valgus. See tuleb leegiheitjast.

Ma jõin energiajooki, et ma eriti äksi täis oleksin ja hullult palju progeda saaksin. Nüüd olen ma eriti äksi täis ja kirjutan sedasiin.

Eile oli nii, et mina tahtsin tuba koristada, lahti pakkida, süüa teha jne. Koit tahtis minu jala küljes rippuda ja absurdseid nõudmisi esitada. Otsustasin, et see tähendab midagi. Jätsin kõik asjad pooleli ja tegin perekonnaidülli. Kõigepealt lugesime raamatust igast loomade kohta asju ja arutasime seda. Siis me proovisime Londistet ka lugeda, aga pold tuju. Pärast tegime fotošuuti. Näpu vahel kaamerat hoides ja taimeriga sättides. Koidule hullult meeldib, kui teda pildistatakse. Pealegi, uut sinist draakonit oli vaja pildistada. Ja siis me mängisime veel hästi pikalt Aliast. See oli päris lahe. Ma kunagi vist avaldan ka mõnda pilti, sest üleni nunnud tulid.

Sina, kes sa oled ükskord 17aastaselt rasestumiseni lõbutsenud, pead aastakümneteks oma suu puhtaks pühkima uute romantiliste suhete loomisest. Mõelda vaid... Fuihh! Ise veel lapsega.

Siin on üks mees, kes ei tee mitte midagi. Peale selle, et ta kiigub tooliga ja räägib mingeid teooriaid, mis talle pähe on karanud. Või mis ta kuskilt näpanud on. Näiteks enne oli tal teema mõistega ‘anarhistlik liikumine’. Kuidas neid kahte sõna ei saa ühendada. Sest liikumine sellises kontekstis on mingi organiseeritud asi ja anarhistid peaksid ju ideeliselt olema midagi vastupidist.

-------------------------------------------------

Kaks tundi ja kolm cosmosirvimist hiljem: poisipea!

ok-ou, ma vist jään trenni hiljaks.

Comments