Olen Marje pool. See on üks täiesti taevalikult nunnu korter. Ja ma ei liialda. Kõige nunnum pisikorter, mida ma näinud olen. Aga mitte blogima pole ma siia tulnud. Seega.
näh. mingid asjad, mis vahepeal olid:
- Tekikoht on, eksole, see, mille normaalsed inimesed kahetunnisele laevasõidule võtavad?
- Mhmh. Aga ära sealt laevalt normaalseid inimesi küll leida looda.
Olen laevas. Mul on pisitilluke kajut, sest tekikohad said otsa. See kõik on natuke põnev, sest ma pole kunagi varem laevaga sõitnud. Kajutit taga otsides vaatsin laevas natuke ringi ja nüüd on siuksed kaks mõtet. Ühelt poolt, tõepoolest, polnud seal inimeste hulgas sugugi tore. Nad kõik kas vahtisid mokk töllakil, magasid mingi põranda peal hambad laiali või tormasid oma kotte ja lapsi enda järel vedades segaduses edasitagasi. Teiselt poolt jällegi peaks ju ideeliselt uut olukorda uurima ja avastama. Olema avatud ja salliv. Mitte lukus ukse taga pahurdama nagu mingi kibestunud idaeurooplane.
Tõkatõka tõhh tõhh.
Kas ta just ütles, et ma saan sooduspakkumise korras lõuna 300 krooniga?
-----------------------------------------------
Oo, Helsingi. Neil on siin ilm nagu Tallinnas. Mitte see üllatuslik päikesepaisteline tallinnailm, mis täna millegipärast oli, vaid see tavaline tallinnailm. Imearmas Marje tuli mulle vastu ja talutas näppupidi hotellini. Trammijuht oli armas. Hotell on armas. Tuba on 8ndal korrusel ja liftis oli kuus higist meest. Sest keldris on oletatavasti saun. Lift on tilluke. Käisin just süüa otsimas. Sõin mingit müstilist pitsat. Mai viitsind süveneda ja võtsin selle, mille sisukorras polnud seda veidrat sõna, mis Marje väitel krevetti tähendab. Pealegi, oli osa selle pitsa sõnu seal piisavalt söödava kõlaga. Pitsamees oli šeffide vuntsidega. Mul pole millestki kirjutada. Mu ingliskeel on kohutav. Tella waitress I wanna the fork. She tella me everybody wanna fuck. Telekast ei tule midagi. Vaatasin just mingit uudist Obama indiareisi kohta. Internet maksab kaheksa eurot ööpäev. Tegelt ka. Hetkel paistab see ka suht ebastabiilne närune olevat. Niiet. Minaeitea. Oletatavasti on elu võimalik ilma tšattimise ja blogimiseta. Aga mis elu see on? Laeva peal oli üks hästi nunnu umbes 8-aastane tüdruk, kes silmitses mind mõtlikul pilgul umbes pool tundi. Nägi hästi arukas välja sinnajuurde. Hullumeelne. Neil on siin meri. Ja ööpäevläbi avatud söögikohad. Ja mu aknast paistab mingi kauge asi, mille küljes on torn, mille küljes on kell, mis on valgustatud ja millelt ma saaksin selgema ilmaga vist isegi aega vaadata. Loputuskasti peal on kleeps illustreeritud juhendiga, kuidas toimida siis, kui vesi jooksma jääb. Homme võtan kõik värgid kaasa ja katsun lõunapausi ajal instituudi wifit.
-----------------------------------------------
Esimene päev oli. Oli puhkepäevatühi hiigelsuur klaasmaja ja tarkmees Mihhail oma võluva vene aktsendi ja imelise kannatlikkusega. Oli unetu öö hotellis koos sissemagamishirmuga ja hommikune vudimine läbi mingi oru, mille põhjast ei paistnud enam see torniga maja, mille järgi ma suunda kavatsesin hoida. Soome keel on natuke nagu see keel, mida Havail räägitakse. Havail on ju 'aloha', mis tähistab igast tervitusi-hüvastijätte. Siin on 'hei-hei.' Nad ütlevad seda kõikaeg igalepoole.
näh. mingid asjad, mis vahepeal olid:
- Tekikoht on, eksole, see, mille normaalsed inimesed kahetunnisele laevasõidule võtavad?
- Mhmh. Aga ära sealt laevalt normaalseid inimesi küll leida looda.
Olen laevas. Mul on pisitilluke kajut, sest tekikohad said otsa. See kõik on natuke põnev, sest ma pole kunagi varem laevaga sõitnud. Kajutit taga otsides vaatsin laevas natuke ringi ja nüüd on siuksed kaks mõtet. Ühelt poolt, tõepoolest, polnud seal inimeste hulgas sugugi tore. Nad kõik kas vahtisid mokk töllakil, magasid mingi põranda peal hambad laiali või tormasid oma kotte ja lapsi enda järel vedades segaduses edasitagasi. Teiselt poolt jällegi peaks ju ideeliselt uut olukorda uurima ja avastama. Olema avatud ja salliv. Mitte lukus ukse taga pahurdama nagu mingi kibestunud idaeurooplane.
Tõkatõka tõhh tõhh.
Kas ta just ütles, et ma saan sooduspakkumise korras lõuna 300 krooniga?
-----------------------------------------------
Oo, Helsingi. Neil on siin ilm nagu Tallinnas. Mitte see üllatuslik päikesepaisteline tallinnailm, mis täna millegipärast oli, vaid see tavaline tallinnailm. Imearmas Marje tuli mulle vastu ja talutas näppupidi hotellini. Trammijuht oli armas. Hotell on armas. Tuba on 8ndal korrusel ja liftis oli kuus higist meest. Sest keldris on oletatavasti saun. Lift on tilluke. Käisin just süüa otsimas. Sõin mingit müstilist pitsat. Mai viitsind süveneda ja võtsin selle, mille sisukorras polnud seda veidrat sõna, mis Marje väitel krevetti tähendab. Pealegi, oli osa selle pitsa sõnu seal piisavalt söödava kõlaga. Pitsamees oli šeffide vuntsidega. Mul pole millestki kirjutada. Mu ingliskeel on kohutav. Tella waitress I wanna the fork. She tella me everybody wanna fuck. Telekast ei tule midagi. Vaatasin just mingit uudist Obama indiareisi kohta. Internet maksab kaheksa eurot ööpäev. Tegelt ka. Hetkel paistab see ka suht ebastabiilne närune olevat. Niiet. Minaeitea. Oletatavasti on elu võimalik ilma tšattimise ja blogimiseta. Aga mis elu see on? Laeva peal oli üks hästi nunnu umbes 8-aastane tüdruk, kes silmitses mind mõtlikul pilgul umbes pool tundi. Nägi hästi arukas välja sinnajuurde. Hullumeelne. Neil on siin meri. Ja ööpäevläbi avatud söögikohad. Ja mu aknast paistab mingi kauge asi, mille küljes on torn, mille küljes on kell, mis on valgustatud ja millelt ma saaksin selgema ilmaga vist isegi aega vaadata. Loputuskasti peal on kleeps illustreeritud juhendiga, kuidas toimida siis, kui vesi jooksma jääb. Homme võtan kõik värgid kaasa ja katsun lõunapausi ajal instituudi wifit.
-----------------------------------------------
Esimene päev oli. Oli puhkepäevatühi hiigelsuur klaasmaja ja tarkmees Mihhail oma võluva vene aktsendi ja imelise kannatlikkusega. Oli unetu öö hotellis koos sissemagamishirmuga ja hommikune vudimine läbi mingi oru, mille põhjast ei paistnud enam see torniga maja, mille järgi ma suunda kavatsesin hoida. Soome keel on natuke nagu see keel, mida Havail räägitakse. Havail on ju 'aloha', mis tähistab igast tervitusi-hüvastijätte. Siin on 'hei-hei.' Nad ütlevad seda kõikaeg igalepoole.
Comments
Post a Comment