...Öised mõtted...
Ühelt poolt oleks hea mõte lõpetada niisama nalja pärast suvaliste inimestega flirtimine. Neile lõbusalt ühemõtteliste ’ettepanekute’ tegemine, neile kahemõtteliste märkuste tegemine ja igasugune eputamine. Eriti kui ma sellega mitte midagi muud ei taotle kui enda meele lahutamist.
Teiselt poolt on see nii kuramuse lõbus ja inimeste juhmust arvestades pole tegelt hirmu, et keegi seda kuidagi tõlgendab. Krt, inimesed on nii juhmid, et nad ei oska ka sihipärast käitumist kuidagi tõlgendada. Rääkimata siis veel mingist suvalisest lollitamisest.
Mul on seal vahepeal mitu rida mingit koodi. Mina seda ei kirjutanud. Seda enne ei olnud. Ma ei tea, kust see tuli. Ma ei ole päris kindel, mida see teeb. Karta on, et seda on mul vaja. Ma ei oska kontrollida, kas see teeb seda, mida mul vaja võiks olla. Sest... tulles tagasi paar vingatust tagasi öeldule: ma ei tea, mida see teeb. Kas kuskil on olemas üks helesiniselt helendav koodihaldjas, kes poetab headele lastele õigeid koodiridu sel ajal, kui nood ajaviiteks lolle bloge sirvivad?
Kas ma peaksin minema normaalsel ajal magama?
Müsli hommikuti on hea mõte. Kaerahelbepuder ei ole. Sest ta keeb põhja ja/või üle. Pärast on veel liiga kuum kah, et kiiruga ahmida. Kiiruga ahmimine käib hommiku juurde.
Austus. Sellega on mingi värk. Ma ei mäleta milline. Mingi oli. Seoses iseseisvuse ja abitusega. Ja kuidagi seoses võimega austada kedagi või veendumusega mitte kunagi olla võimeline austama kedagi.
Londiste on nii diip raamat. Noh, mitte NII diip. Oot ma kirjutan jupi maha.
Ja sedamaid veeres ta peast läbi üks ümmargune mõte, rõõmus apelsinivärvi mõte. Aga kui Londiste tahtis mõtet lähemalt uurida, oli see juba läinud.
”Selle asja me uurime välja,” ütles Londiste. ”Kust see mõte järsku tuli ja kuhu ta jäi? Kust üldse mõtted tulevad ja kuhu nad lähevad. Vanemad lähevad kas tööle või poodi või külla. Ja nad lähevad uksest välja ja tulevad uksest tagasi. Aga kust pääsevad mõtted peast välja ja pärast jälle sisse? Ja kus nad vahepeal käivad, kus?...”
See paneb Koitu ka arutama ja seletama. Siis on üleni armas. Käega mittekatsutavate nähtamatute asjade üle arutlemine on üks tähtis näitaja. Kindlasti on.
tantsiiime koooos....
Ühelt poolt oleks hea mõte lõpetada niisama nalja pärast suvaliste inimestega flirtimine. Neile lõbusalt ühemõtteliste ’ettepanekute’ tegemine, neile kahemõtteliste märkuste tegemine ja igasugune eputamine. Eriti kui ma sellega mitte midagi muud ei taotle kui enda meele lahutamist.
Teiselt poolt on see nii kuramuse lõbus ja inimeste juhmust arvestades pole tegelt hirmu, et keegi seda kuidagi tõlgendab. Krt, inimesed on nii juhmid, et nad ei oska ka sihipärast käitumist kuidagi tõlgendada. Rääkimata siis veel mingist suvalisest lollitamisest.
Mul on seal vahepeal mitu rida mingit koodi. Mina seda ei kirjutanud. Seda enne ei olnud. Ma ei tea, kust see tuli. Ma ei ole päris kindel, mida see teeb. Karta on, et seda on mul vaja. Ma ei oska kontrollida, kas see teeb seda, mida mul vaja võiks olla. Sest... tulles tagasi paar vingatust tagasi öeldule: ma ei tea, mida see teeb. Kas kuskil on olemas üks helesiniselt helendav koodihaldjas, kes poetab headele lastele õigeid koodiridu sel ajal, kui nood ajaviiteks lolle bloge sirvivad?
Kas ma peaksin minema normaalsel ajal magama?
Müsli hommikuti on hea mõte. Kaerahelbepuder ei ole. Sest ta keeb põhja ja/või üle. Pärast on veel liiga kuum kah, et kiiruga ahmida. Kiiruga ahmimine käib hommiku juurde.
Austus. Sellega on mingi värk. Ma ei mäleta milline. Mingi oli. Seoses iseseisvuse ja abitusega. Ja kuidagi seoses võimega austada kedagi või veendumusega mitte kunagi olla võimeline austama kedagi.
Londiste on nii diip raamat. Noh, mitte NII diip. Oot ma kirjutan jupi maha.
Ja sedamaid veeres ta peast läbi üks ümmargune mõte, rõõmus apelsinivärvi mõte. Aga kui Londiste tahtis mõtet lähemalt uurida, oli see juba läinud.
”Selle asja me uurime välja,” ütles Londiste. ”Kust see mõte järsku tuli ja kuhu ta jäi? Kust üldse mõtted tulevad ja kuhu nad lähevad. Vanemad lähevad kas tööle või poodi või külla. Ja nad lähevad uksest välja ja tulevad uksest tagasi. Aga kust pääsevad mõtted peast välja ja pärast jälle sisse? Ja kus nad vahepeal käivad, kus?...”
See paneb Koitu ka arutama ja seletama. Siis on üleni armas. Käega mittekatsutavate nähtamatute asjade üle arutlemine on üks tähtis näitaja. Kindlasti on.
tantsiiime koooos....
nende mõtetega on jah nii et iial sa ei tea kust nad tulevad ja kuhu kihutavad
ReplyDeleteja mõnikord on peas kui 10 kiirrongi püüa sa neid siis sabast haarata;)
Koodid?? Säilita mõistus ja mine normaalsel ajal magama! See oleks kõige parem.
ReplyDelete