sünnakutse ja ...värk

Kutse.
Palun tule minu sünnipäevapeole, mis toimub 25.ndal aprillil (see on laupäev) alates umbes kella neljast päeval Ihastes Raeremmelga tänava kandis Emajõe kaldal. Google maps ja Regio on sulle abiks. Bussidest soovitan nr 14-t ja Ihaste peatust.
Esialgu on kavas selline üsna rahumeelne piknikulaadne asi (õigusega hiljem areneda mõneks teistlaadi asjaks). Teeme lõket ja puha. Mõne lõkkepeale sobiva vorsti kaasa toomine on hea mõte. Alksi võid kaasa tuua, kui sa seda sorti oled. Lapsi võib kaasa tuua, kui sa seda sorti oled. Jne. Mingi asi jääb segaseks või ei leia kohta üles, siis helista.


Vahvlimasina sain omale. Mitte sellise pruuni vanaaegse õhukeste vahvlite masina, mis kõigil keldris või kuskil vedeleb. Hoopis sellise helesinise voolujoonelise kohevate vahlvite masina, millega filmides inimesed hommikuti vahvleid teevad. Vahvlitaignaga oli mitu jama. See valmissegatud vahvlijahu ei töötand. See pole kohevate jaoks. Selle modifitseerimine ka väga ei töötand. Proovisin küpsetuspulbriga, jahuga, veega. Mõlemas suunas. Aganoh. Mille jaoks on meil kõigil kodus internetid? Ikka selleks, et sealt ülimaid tõdesid välja uurida. Kohevaid vahvleid tehakse hoopis teistmoodi kui õhukesi. Näiteks mina tegin lõpuks kõvaksklopitud munadega taigna. Hullult head said. Koit loomulikult neid ei söönud. Siuke laps ongi. Aint makarone ketšupiga ja jäätist.

Tahaks Emajõe üleujutatud kalda peal kohvi juua ja päikseloojanguni kõigist maailma asjadest ja mittemillestki rääkida. Ma ükspäev proovisin. Aiviga. Üleni hea oli. Pingid olid jalgupidi vees, aga meil õnnestus ikka nendele istuda.

(Kõiki kohatuid väljendeid võid lissalt ignoreerida või arvutikeelde tõlkida.) Ma räägin sulle oma arvutist. Kui sa oled üleni selgeltnägija ja mudu ka kogenud loomake, oskad selle kirjelduse põhjal diagnoosi ja ravi määrata, hullult oleks vaja. Minu suurel kandilisel Ordi arvutil on neli usb auku taga ja kaks usb auku ees. Taga on ühes augus usb hiir, mis oma vanusele ja juba kasvavale küürule vaatamata ilusti hakkama saab. Ja eespool augus on väline kõvaketas. Kõik ilus. Kuni selle hetkeni, kui ma tahan talle veel midagi taha panna. Idkaardi lugejat, muusikapulka, fotokat, printerit, teist välist ketast. Siis on hukas. Siis ta hakkab mu peale karjuma, et device not recognized. Teeb seda tahasaamise heli vaheldumisi ja juhtmest sõltumatult. Või võtab näiteks teise ketta taha, laseb mul selle sees kaustadevahel natu surfata ja siis alles teatab, et tundmatu kaust ja ahastus ja õud koos maailmalõpuga. Isegi kui ma pärast korduvat võtmist ja panemist lõpuks mõlemad kettad korraga taha saan, keeldub ta nende vahel kopeerimast ja süüdistab minu pathi liigses diipsuses. Kas mulle ongi saatuse poolt määratud mitterohkem kui ühe välise ketta omamine? Või äkki on mingid draiverid(?) kuskil vigaselt pandud? Viga pole kindlasti mu ketastes, sest läpakas on mul täpselt see kompleksivaba elukas, kellele võib üheaegselt taha panna mõlemad kettad, muusikapulga ja kõikmisveel. Või on asi selles, et läpakal on 2000, suurel on xp? Mingi asi igatahes on. Nii raske on sellise arvutiga. Võtab igasuguse isu ära.

Käisime Koiduga mänguväljakul hängimas. Kavatsesin omaette raamatut lugeda. Ei lastud. Üks mees muudkui tammus mu nina all edasitagasi ja rääkis hästi kuuldavalt telefoniga. Rääkis mingis lihtsustatud ingliskeeles. Mul kadus koguaeg järg käest. Aga pärast, kui selle mehe laps ja minu laps omavahel mängima hakkasid, ajasime hoopis juttu. See on nagu koertega inimesed tutvuvad. Aga nagu lastega variant sellest. Mingi päris tark üsna lihtne mees oli. Liiga paljude edukate kuulsate tuttavatega, mida ma jälgida ei suutnud. (
Hmm.. mudugi jooksis taustal mainekujunduse loengutes mainitu äratabamine.) Lahe noh. Polegi nii ammu mänguväljakul kellegagi vestlusse laskunud. Tavaliselt on kõik vanemad oma lastel poole meetri raadiuses sabas neid kukkumiste eest kaitsmas ja ronimisnõuandeid jagamas.

Ihastes on kõige haigemad tänavanimed üldse. Eksole, tuled rahulikult mööda Ihaste teed kuni Hipodroomi tänavani ja mööda seda veel edasi. Üle Palusambla tänava risti ja ka Hobuseraua ristist mööda. Vahepeal tuleb veel selline tänav nagu Luigelahe. Ning sinnakanti jäävad ka Kesakanni ja Talutare tänavad. Lissalt õigel hetkel tuleb Raeremmelga ära tabada.


Kuladikulad. Päev jälle raisus. Mis rumal komme see mul on?

Comments

  1. edastasin Alole Su arvuti-nussi teemalise lõigu... kui tal tuju juhtub olema, ehk arvab ka midagi...

    aga see selleks

    ihastes on tõesti siuksed tänavanimed, et sure ära... juba nõuka ajast... eks ta oli ju nagu suvila-linnaosa, kus inimesed idee poolest vaid puhkamas käisid... seepärast polnud seal põhimõtteliselt miskeid Gorki- või Rabtchinski- või Lenini-nimelisi tänavaid, eks ole... et las inimesed ometi puhkavad sellest nõukogude õudusest vähemalt natukenegi

    noh ja nii need kasteheina ja õhtuhämaruse nimelised tänavanimed siis saidki

    võiks ju, tegelikult, veelgi mõnusamaks (või diibimaks) minna, panna tänavale nimeks kasvõi "hea mõte" või "sügav rahuldus", eks ole...

    kusjuures, praegu seda commenti kirjutades meenub, et näiteks seal USA maal ongi ju selliseid kohanimesid väga palju...

    Plainview, Fairfield, on esimesed, mis meenuvad, aga neid on hulgim taolisi

    ReplyDelete

Post a Comment