teenindatud koolitaja

Väärtuslikke õpetussõnu ja nõuandeid.
Ära kunagi usalda lipakat. Seda pisikest paberilipakat, mille peale on mingi hästi tähtis asi kirjutatud. Lipakas, raisk, läheb kaduma ja seda tavaliselt koos temal oleva tähtsa infoga.
Nagu varemgi mainitud... ära kunagi mängi piljardit kutiga, kes töötab piljardibaaris. Sinusugustele piljardis pähe tegemine on tema spetsialiteet. Ja sina maksad.
Su oma siseelundite ja üldise enesetunde huvides, ära mängi kõditamismänge inimesega, kes on mingit võitluskunsti õppinud. Tema reaktsioonid on suure tõenäosusega sinu omadest kiiremad, kaitse efektiivsem ja liigutused täpsemad.
Ära lase silmist neid seitse+midagi araabia(?) kutti, kes tantsupõrandal näilise ükskõiksusega hängivad. Üks hooletu tants ja nad on su salamisi sisse piiranud.
Mitte mingil juhul ära ürita Lõuna-Eesti väikelinnas teenindajale vahetusraha tipiks jätta. Selle tulemus on karjumine, järele jooksmine, järjekorra kinnipidamine ja muudki koledat piinlikku tüütut.

Esitlen mina Salmes oma uut kohvimasinat, mis teeb kohvi kahte tillukesse tassi.
Agnes (seda õela-asja-ütlemise-nägu tehes): "Aga Murca. Sinul ei ole ju kahte tassi vaja teha."
Seletan siis pikalt, et ma joon ise kaks tassi kohvi. Ja et mul tegelt käivad sõbrad ka vahepeal külas. Ja üldse, ma tean väga hästi, mis mängu seis hetkel on. Miste arvate, mille pärast ma selle masina omale ostsin.
Mille peale teatab Tiit: "Kohvimasinast kolme kassini on teatavasti ainult üks samm."
Selleks ma neid peangi.

Blah. Mh. Noh. Ma käisin täna linnast välja jälle. Hommikul käisin kooli, aga see polegi nii oluline. Pärast kooli läksin sinna maale, kus mu kõikse pisem vennaraasuke koolis käib. Neil oli etendus. Emme oli midagi sassi ajanud ja ma jäin tunniajasele etendusele pool tundi hiljaks. Rasmus on hullu andekas. Mängis nii hästi, kohe hea oli vaadata. Näidend ise oli suht igav. Liiga palju monolooge. Igatahes. Ma pole täna midagi kasulikku jõudnud teha. Peale oma perekonna nägemise. Mitte midagi kooliteemadel. Jälle. Kuradikurat. Kuhu me niimoodi jõuame? Nüüd ma vähemalt teen. Selleks ju öösel üleval olemine leiutatud ongi.

Bailatino proovitunnis käisin ka ükspäev. Et tasuta saada ja näha, kuda on. Põhiline elamus sellest on: ma ei teadnudki, et inimene saab oma õlgade ja puusadega niimoodi teha. Treener tegi seal ees muusikataktis igast trikki. Päris šeff nägi välja. Ma koguaeg ikka kujutasin endale ette, et ma olen suht lahtise liikumisega. Oskan nõksutada küll, kui tarvis. Tühjagi. Tuleb välja, et seal on rohkem kui mõni viis hööritamiseks ja nõksutamiseks. Ja need viisid pole sugugi lennult haaratavad. Harjutamise asi mudugi. Trenniskäimist oleks mulle vaja. Rüht on näiteks üleni hukas. Ja nii halb rüht noorel inimesel on umbes veel koledam kui tselluliit ja pigmendilaigud. Või vähemalt midagi sinnakanti.


Ma pean enne pühapäeva umbes miljonit asja tegema. Ma nii parema meelega magaksin praegusest pühapäevani lissalt.