Ma tahaks näha, täpselt kui palju praegu ühe jutiga tuleb...
Ei tea, kas alustada hommikust üldse... ma alustan hoopis õhtust. On õhtu ja ma kirjutan blogi. Koit istub köögis, joob piima ja teeb mingeid kummalisi koidu-asju. Ivi ja Madli käisid meil külas. Tegin head makaronisööki ja me sõime ennast lõhki. Vaatasime matka pilte. Enne seda vahtisime terve igaviku staadioni mänguväljaku peal. Vaatsime karamellikarva poolpaljaid vene kutte võrkpalli mängimas, rääkisime lastest, maast ja ilmast ja niisama. Tuul puhus. Enne mänguväljakule saamist pidin ma mudugi oma liiga raske suure seljakoti koos läppariga koju hülgama ja mingi artikli välja printima, et vähe asjalikum oleks olla. Artikkel kotis. Jee. Janoh. Lapse pidin ma ka ju võtma millaski. Last võttes selgus jälle mingi tobedus seoses lasteaiaga, aga nüüd siis juba täitsa uut sorti: kõige lahedam kasvataja läheb ära. Mitte et ta tahaks, aga keegid teised tahavad ja siis nad ajavad, sest nad saavad. Halvasti. Minaeitea mis värk sellega on. Ei tahagi vist teada. Igatahes. Mis artiklitesse ja enne lasteaeda minekusse puutub, käisin raamatukogus guugeldamas. Miks guugeldada kodus, kui on olemas raamatukogu? Poole targem paistab välja ka. Raamatukogus oli üks teistsuguste silmadega poiss, kelle lähedusse arvuti taha ma pidin istuma, sest teised arvutid olid lukus ja kelle juurde tormas kohe üks tüdruk kudrutama. Ma natu muigasin, et markeerib oma piirkonda, aga tõenäoliselt lissalt kokkusattumus. Raamatukokku satun ma ikka mudugi koolist. Sest kool ja raamatukogu on üleni lähestikku. Koolis oli mul täna viimase asjana erakorraline analüüsi loeng, kus me rääkisime pindintegraalidest ja pindadest üldse. Selle kõrvale joonistasime Kerdiga merineitsisid ja mune. Enne analüüsi ja pärast kõiksehommikusemat asja käisin kodus konspekti võtmas ja puhkeruumis vahtimine oli ka. Saatsin kolmanda praksi ülesanded ära. Ni tubli. Tegelt oli üheteistkümnenda ülesande viimne tähtaeg juba ära, aga tähtajad ongi nõrkadele. Lahedad inimesed jätavad kõik oma kohustused ja ülesanded hästi semestri lõppu, sest siis on poole põnevam. Ekstreemne. Eriti veel mingi oletatava lõputöö kõrvalt. Juhhei. Niisiis. Hommikul hirmus lootusetult vara oli mul see praks, kus kogu aeg saab sõimata. Noh, ega see tegelt sõimamine polegi, sõimamine käib mingite sobimatute nimede omistamisega. See on rohkem siuke karjumine, näägutamine, mõnitamine, alandamine. Raske, nii raske... Ei, ma ei saanud oma viiendat esitatud, kuigi ka seal on tegelt juba üheteistkümnenda juures järg. Hilinesin ka mudugi. Aga mitte nii palju kui Rauni. Selleks meil Rauni ongi. Et me saaksime tunda, et me polegi väga palju hiljaks jäänud. Ja selleks meil Kairi ongi. Et me saaksime tunda, et mei ei räägigi kõige rohkem ja kõige vähem sisukalt. Uh, ma olen nii sallimatu. Hiljaks jäin ma hommikul natuke selle pärast, et ma magasin hea meelega liiga kaua. Nii hea oli. Mul on viimasel ajal nii magus uni.
Oot ma pean lapsele raamatut lugema.
------------------------------------------------------------
Kapsas on olla. Mul on nii palju teha ja mul on juba nii kapsas olla.
ee, mingi miks-ide aeg vä
Miks kivid on olemas?
Miks inimesed on olemas?
Miks hamstri ema ja isa on ka hamstrid?
Miks kõik inimesed peavad ära surema?
Miks varjud on?
Miks kevad tuli?
Miks vikerkaar kaugel on?
Miks varese nimi on vares?
Miks minu nimi vares pole?
Miks inimesed kakavad?
Miks mäest üles on raske minna?
Miks ma poiss olen?
Miks Mii on tüdruk?
Miks uneaeg on?
Miks kuu meiega kaasa sõidab?
Miks ma tähti kätte ei saa võtta?
Miks on selle pilli nimi saksofon?
Miks mina ei saa kunagi transformeriks?
Miks ma paha und nägin?
Miks läheb kevadel hiljem pimedaks?
Miks selle rongi nimi on Thomas?
Miks raudtee ümber kivid on?
Miks piim pahaks läheb?
Miks Madli tahab kõike endale?
Miks limonaad on ebatervislik?
Miks autod olemas on?
------------------------------------------------------------
Oled õhtul natuke liiga kaua üleval ja juba lähebki jälle valgeks. Õujeah.
Ei tea, kas alustada hommikust üldse... ma alustan hoopis õhtust. On õhtu ja ma kirjutan blogi. Koit istub köögis, joob piima ja teeb mingeid kummalisi koidu-asju. Ivi ja Madli käisid meil külas. Tegin head makaronisööki ja me sõime ennast lõhki. Vaatasime matka pilte. Enne seda vahtisime terve igaviku staadioni mänguväljaku peal. Vaatsime karamellikarva poolpaljaid vene kutte võrkpalli mängimas, rääkisime lastest, maast ja ilmast ja niisama. Tuul puhus. Enne mänguväljakule saamist pidin ma mudugi oma liiga raske suure seljakoti koos läppariga koju hülgama ja mingi artikli välja printima, et vähe asjalikum oleks olla. Artikkel kotis. Jee. Janoh. Lapse pidin ma ka ju võtma millaski. Last võttes selgus jälle mingi tobedus seoses lasteaiaga, aga nüüd siis juba täitsa uut sorti: kõige lahedam kasvataja läheb ära. Mitte et ta tahaks, aga keegid teised tahavad ja siis nad ajavad, sest nad saavad. Halvasti. Minaeitea mis värk sellega on. Ei tahagi vist teada. Igatahes. Mis artiklitesse ja enne lasteaeda minekusse puutub, käisin raamatukogus guugeldamas. Miks guugeldada kodus, kui on olemas raamatukogu? Poole targem paistab välja ka. Raamatukogus oli üks teistsuguste silmadega poiss, kelle lähedusse arvuti taha ma pidin istuma, sest teised arvutid olid lukus ja kelle juurde tormas kohe üks tüdruk kudrutama. Ma natu muigasin, et markeerib oma piirkonda, aga tõenäoliselt lissalt kokkusattumus. Raamatukokku satun ma ikka mudugi koolist. Sest kool ja raamatukogu on üleni lähestikku. Koolis oli mul täna viimase asjana erakorraline analüüsi loeng, kus me rääkisime pindintegraalidest ja pindadest üldse. Selle kõrvale joonistasime Kerdiga merineitsisid ja mune. Enne analüüsi ja pärast kõiksehommikusemat asja käisin kodus konspekti võtmas ja puhkeruumis vahtimine oli ka. Saatsin kolmanda praksi ülesanded ära. Ni tubli. Tegelt oli üheteistkümnenda ülesande viimne tähtaeg juba ära, aga tähtajad ongi nõrkadele. Lahedad inimesed jätavad kõik oma kohustused ja ülesanded hästi semestri lõppu, sest siis on poole põnevam. Ekstreemne. Eriti veel mingi oletatava lõputöö kõrvalt. Juhhei. Niisiis. Hommikul hirmus lootusetult vara oli mul see praks, kus kogu aeg saab sõimata. Noh, ega see tegelt sõimamine polegi, sõimamine käib mingite sobimatute nimede omistamisega. See on rohkem siuke karjumine, näägutamine, mõnitamine, alandamine. Raske, nii raske... Ei, ma ei saanud oma viiendat esitatud, kuigi ka seal on tegelt juba üheteistkümnenda juures järg. Hilinesin ka mudugi. Aga mitte nii palju kui Rauni. Selleks meil Rauni ongi. Et me saaksime tunda, et me polegi väga palju hiljaks jäänud. Ja selleks meil Kairi ongi. Et me saaksime tunda, et mei ei räägigi kõige rohkem ja kõige vähem sisukalt. Uh, ma olen nii sallimatu. Hiljaks jäin ma hommikul natuke selle pärast, et ma magasin hea meelega liiga kaua. Nii hea oli. Mul on viimasel ajal nii magus uni.
Oot ma pean lapsele raamatut lugema.
------------------------------------------------------------
Kapsas on olla. Mul on nii palju teha ja mul on juba nii kapsas olla.
ee, mingi miks-ide aeg vä
Miks kivid on olemas?
Miks inimesed on olemas?
Miks hamstri ema ja isa on ka hamstrid?
Miks kõik inimesed peavad ära surema?
Miks varjud on?
Miks kevad tuli?
Miks vikerkaar kaugel on?
Miks varese nimi on vares?
Miks minu nimi vares pole?
Miks inimesed kakavad?
Miks mäest üles on raske minna?
Miks ma poiss olen?
Miks Mii on tüdruk?
Miks uneaeg on?
Miks kuu meiega kaasa sõidab?
Miks ma tähti kätte ei saa võtta?
Miks on selle pilli nimi saksofon?
Miks mina ei saa kunagi transformeriks?
Miks ma paha und nägin?
Miks läheb kevadel hiljem pimedaks?
Miks selle rongi nimi on Thomas?
Miks raudtee ümber kivid on?
Miks piim pahaks läheb?
Miks Madli tahab kõike endale?
Miks limonaad on ebatervislik?
Miks autod olemas on?
------------------------------------------------------------
Oled õhtul natuke liiga kaua üleval ja juba lähebki jälle valgeks. Õujeah.
Nice post and this mail helped me alot in my college assignement. Say thank you you seeking your information.
ReplyDelete