Sunday, May 10, 2009

Я так хочу чтобы ты, Я так хочу чтобы я


Mitte et ma kunagi oleksin tahtnud saada nõustajaks või psühholoogiks. Aga seoses selle psühholoogiahuviga ja nende ainetega, mida ma võtan, tuleb vahel jutuks. Nõustaja olemine. Just ükspäev oli seminaris vaja ennast selle koha pealt kiita. Nüüd on see koht, kus ma ennast selle koha pealt laidan. Miks minust ei saaks kunagi head nõustajat?
Ma ei salli inimesi. Inimesed ja nende tundeelu üldiselt käivad mulle pinda. Ma ei salli väikesi lapsi, sest nad on enamasti tüütud, ebaviisakad ja täiesti võssa kasvatatud. Ja isegi kui ma saan aru, et tegemist on kasvatuse veaga, ei muutu nad sellest mulle sugugi meeldivamaks. Teismelised, sellest pole mõtet rääkidagi. See on täiesti arulage hoopis teine maailm, kus nad on. Mehi ma ka ei kannata. Tobedad abitud loomakesed. Naisi ei salli. Haiged hullumeelsed ületähtsustajad. Vanainimesed mulle peale ei lähe. Üldsegi olen mina maailma naba ja kuulake parem, kuidas mina ennast tunnen. Ja nii edasi.
Ja samal ajal teiselt poolt...
Ma armastan inimesi liiga palju. Ma kiindun nendesse, hakkan liiga kergesti liiga palju hoolima. Ka siis, kui nad seda ära teeninud pole. Täiesti ületamatult raske on mul olla konflikti keskel, kus ma mõistan mõlemat osapoolt ja näen, et nemad teineteist ei mõista. Kuulata mõlema poole seisukohta, üleni aru saada ja olla täiesti täiesti võimetu ja sobimatu midagi tegema. Armastuse ära lõppemine, tülide puhkemine, andestamine, vihkamine, võim, rollid, purunevad unistused, solvumine... see kõik on hirmus tore teoreetilise poole pealt ja distantsilt. Ise kõike seda kogu aeg mitmel kujul lähedalt näha pole üldse nii lahe. Hinge läheb ja haiget teeb. Mul tulevad kohe pisarad, kui mingi keeruline teema on. Kohe.

Laps läks suvepuhkusele. Mina puurin-tüübeldan-kruvin veits, riputan oma kitarri oma uue kitarrikonksuga seina peale ja hakkan sissejuhatust kirjutama. Sest raamatukogu on juba kinni pant. Keegi mulle oma töötavat Mathcad14 plaati ei taha laenata?

Vahel tuleb mulle mingi käitumise plaan koos samaaegse tajumisega, et kui ma niimoodi teen, olen ma nagu üks kahepalgeline kaabakas küll. Siis on kaks varianti. Ühelt poolt oleks nagu igati õige lissalt oma idee teoks teha ja nii endale kui ka olemasolul teo objektile ausalt tunnistada, et olen jah kahepalgeline kaabakas. Sestnoh mis sellest ikka juhtuda saab? Inimesed, kui nad mind armastavad, armastavad mind selle pärast kes ma olen. Ja juhuslikult olen ma mõnikord kahepalgeline kaabakas ja oleks vale oma olemust niimoodi vägisi alla suruda. Teiselt poolt on ju see vale äratabamine ka osa minust ja ma peaksin võtma kuulda seda häält oma peas, mis ütleb mulle, et nii pole ilus ja ära sa seda küll tee. Millekski peab see hääl ju hea olema. Ja võibolla see teebki minust minu, et ma teen nii ilusti vahet hea olemisel ja kahepalgeline kaabakas olemisel.

Ma alustasin kausta ”Saatmata Kirjad.” See on niisugune kinni .zip-itud paroolitatud kaust, kuhu ma salvestan need kirjad, mida ma tahaksin inimestele saata, aga tegelt ei saada. See mõte tuli, kui ma avastasin, et ma kipun oma peas koostama hästi sihtotstarbelisi kõnesid. Et ma vahepeal püüan kokku panna kõike seda, mida ma tahaksin ühel hetkel ühele konkreetsele inimesele öelda. Nüüd ma kirjutan kirja ja ei saada seda ära. Mis ma sellest saan? Saan oma mõtetele mingi kuju anda ja võibolla nendest paremini aru saada, saan võibolla kunagi hiljem üle lugeda ja järele mõelda, saan võibolla kunagi äkki midagi ära saata ka. Minesatea. See on jälle niisugune enese-teraapiline asi. Ma ikka aegajalt katsetan enda peal igasuguseid.

Tubliks olemist alustasin päeval pärast hambaarsti juures käimist. Neljapäeval, 7. mail. Nüüd ma olen nii tubli, et söön iga päev ühe hematogeeni batooni, sest mul on alati kehv veri ja hädine nõrk olla. Pesen hambaid kaks korda päevas ja võtan stopperiga aega, et kindlasti kindlasti kolm minutit oleks. Tarvitan c-vitamiini. Võibolla võtan veel mingi asja. Näiteks mitmekilomeetrine tempokas jalutuskäik iga päev kõlab nagu hea mõte.

Keelekasutus. Selles mõttes, et kuidas keegi räägib ja rääkimiseks kasutatavat keelt rakendab. Sõnavara, lause kuju, intonatsioon, sisu. Selles mõttes, kuidas keegi koodi kirjutab ja seda kommenteerib. Selles mõttes, kuidas keegi mitme erineva keele vahel lülituda suudab. Rääkimiskeele. Programmeerimiskeele. Lugemiskeele, kirjutamiskeele. Selles mõttes, kuidas keegi suudleb. Selles mõttes, kuidas keegi oma jäätist limpsib. Selles mõttes, kuidas keegi kirjutab. Selles mõttes, mida keegi loeb. Ja veel paaris otseses ja kaudses, räpases ja mitteniiräpases mõttes. Mulle meeldib see sõna ja selle tähenduste hulk. Keel. Keelita mind. Keela. Keeldu. Keeletu. Olgu, need vist ei tule kõik ühest kohast, mina ka filoloog pole. Aga igatahes lahe... ”Mulle meeldib su keelekasutus.”

Noh. Võiks ju arvata, et siukene seltsiv tähelepanelik olend nagu mina, võiks osata inimeste käitumist õigesti tõlgendada. Vale. Täitsa mööda panen mõnikord. Endal on ka hirmus.

Kes mu toa jälle sassi ajas?

Mulle hullult meeldib mat teaduskonna juures (lisaks kõigele muule, mis mulle seal meeldib)
see, kuidas kellegi nohikuks nimetamine on kompliment. Kõik tahvad nohikud olla. Veidrikud. Omapäraselt haiged reaalteadusefännid. Friigid. Üleni nunnu. Ma ütlen talle: see oli küll nüüd kõige kasutum nohikum teadmine üldse. Ja ta naeratab meelitatult.

Nohik on nii halb sõna. Nagu võmm. Või kohting. Poiss-sõber. Temake.

Kui ma ööseks köögiakna lahti jätan, on hommikul suhkur kõva. Suhkur on niisuguses ümmarguses doseerimistoruga suhkrutoosis. Mulle meeldib ette kujutada, kuidas öösel, kui mina magan ja kevadöö on akna taga. Kuidas ta katsub aknaid ja püüab sisse saada. Ja kuidas ta siis salaja hääletult köögiaknast lõpuks sisse pääseb, köögi ööga täidab ja siis otsapidi suhkrutoosi viltusest otsast toosi poeb ja suhkrusse laiali imbub. Niiet mu hommikukohvi sees on natuke ööd.

1 comment:

  1. Kolm minutit, ahaha.
    Mina pesen nii, et kõik hambad vähemalt kaks korda üle : D

    ReplyDelete