Friday, May 22, 2009

tupsununnu


Tead, mida mul vaja on? Ma mõtlen, mitte ainsa asjana, aga ühe asjana, mille vajamist ma just avastasin. Siukest sügavalt lahedat ja arvatavasti ebamaiselt nohikut töölauda. Mitte sellist minu poole sirge servaga ristkülikut, mille peal on aint üks molu ja aint kaks kõlarit, kusjuures vasakpoolne on vaikimisstreki alustanud... nagu mul praegu on. Hoopis siukest vähemalt poolringi kujulist suurt lauda, mille ümber on palju kõlareid ja igal arvutil on vähemalt kaks ekraani ja veel mingi miljon kavalat vidinat, mis mind rõõmustada võiksid. Mul on kogu aeg ekraanipuudus. Jamh, rohkem desktopisid vähendaks ka seda klaustrofoobilist tunnet, mida ma ei tundnud enne, kui mulle öeldi, et see saab aint ühe desktopiga tunda. (jätkuv ’kas ma olen üldse päriselt olemas, kui mu seisukohad on tegelt lissalt mingi valik paljude kellegi teiste omadest’ -kahtlus siia kõrvale) Noh ja siis võiks seal juba hästi kõrge seljatoega tool olla, mitu reguleeritava kõrgusega jalatuge laua all, ruumi ka pliiatsi-paberiga töötamiseks, radikas, umbes miljon reguleeritavat valgustit. See võiks üleüldse mingi umbes poole toa suurune töökoht olla. Peaks endale suurema korteri hankima. Kuigi ma armastan oma praegust ja ei taha üldse ära minna. Oh, nad võiksid selle mulle müüa mingi sümboolse summa eest ja siis võiks naaberkorter ka ennast mulle müüa ja ma teeks siiasamma ühe hiigelsuure ukse vahele ja olekski. Siis saaks läbi mu korteri läbi maja vaadata. See ruuliks sajaga.

Juba asjade lainel olles, võiks olla mul selline väike mängupüstol, mis tulistab kaugele ja täpselt sihitavalt mingeid kahjutuid asju. Iminapaga noolekesi või kummipalle või midagisellist. Siis saaks üle ruumi inimeste tähelepanu püüda. Eelmine reede käisin näiteks kontserdil ja lava ees istus üks mees, keda ma tean, üleni kurva näuga. Nii hästi ma teda ei tea, et juurde minna, hullult lobisema kukkuda ja enda lauda kutsuda ja värki. Aga piisavalt hästi, et pehme palliga vasta kukalt tulistada ja siis rõõmsalt lehvitada, kui ta silmadega süüdlast otsima hakkab. Või loengus tahaks vahel mõnda tulistada. Kuigi tegelt peaks mind sagedamini, sest ma kipun magama jääma. Või puhkeruumis. Või kohvikus. Kui see noolekesi tulistaks, saaks sinna mingi sõnumi ka juurde kirjutada, üleni vahva oleks. Poole ägedam, kui see mingi reklaam, mis täiesti juhtimatute paberlennukitega käis.

Kas Tracy Chapmani ”You’re the One” ja ”Say Hallelujah” on nagu sama laul erinevate sõnadega? Kas see oligi nii mõeldud? Ma panen videod siia, vaata ise.





Mul oleks umbes paari kuud veel vaja. Mul ei ole. Mul on alla kuu. Praegu vaatan kalendrit ja nuputan, umbes millal oleks paras aeg hulluks ära minna. (need kaks nädalat, mis enne kaitsmist jäävad, sisaldavad seitset eksamit. viis neist on esimese nädala peale ära mahtunud.) Nutmist täna juba proovisin. Sess, õujeah. Ja kõik, mis sellega kaasneb, täiskomplekt. Peakomplekt. Võibolla ma peaks mingit vähem närvesöövat elu proovima kui seda on kooliskäimine. Lõngast loomakeste tegemine, heegeldamine, vanuritele raamatute lugemine. Deem, ma suudaks kindlasti seal ka mingid tähtajad sättida, kõik kõigest sõltuma panna, viimsegi asja viimasele hetkele jätta ja kõike seda üliemotsionaalselt ja kõiketähendavalt võtta. Vabalt. Minu võimete juures.

Ei kirjuta rohkem. Jätkan hilinenud kodutööd ja veel rohkem hilinenud kodutööd. Peaks juhendajatele kirjutama ja laevapileteid vaatama hakkama. Oh häda. Häda, ma räägin. Koos viletsusega. Alati käsikäes.

Aga kui minul on kurb olla, kelle mina purjus peaga Zavost koju kaasa võtan?

No comments:

Post a Comment