Raporteerin. Olen tagasi Linnas, laps on mul ka ja reedel on aktus. Mul on umbes 5 kleidiideed, täpselt 1 soenguidee ja tegelt hästi mitu poole asjalikumat asja, millega oma peakest vaevata. Näiteks see minu suht äpardunud noorsootöötajaks olemise asi. Mis tahab mingeid värke tehtud saada. Õaõõöhbblahbrrrr... Ahastus ja Õud. peaks ennast kokku võtma.
Lisaks mõlguvad mõtted (mõlguvad. Mina mõlgun, sina mõlgud, tema mõlgub. Meie mõlgume, teie mõlgute, nemab mõlguvad. Mõlgutame. Mõlgutatult.) ümber igasuguste karjääri- ja/või erialavalikute. Kas teha seda, mis meeldib või seda, mis raha annab? Kas meeldiva tegemine annab alati raha? Kas on olemas midagi, mis meeldib JA mis raha annab? Milline maailm meil kahe aasta pärast on? Kas ma peaksin oma praegused otsused toetama oletustele tuleviku kohta või teadmistele oleviku kohta? Kas sellel või millelgi on üldse mõtet ja mida mul sellegi teadmisega peale hakata oleks? Kui miski kindlasti kohe raha annab, kas see on siis piisavalt hea ja võibolla on just hoopis see hea, mis hiljem võibolla raha annab? Ja üleüldse. Kust kuradi kohast mina teadma peaksin, mis on õige ja kuidas on kõige parem. Ahjaa... see juba oli. Olgu siis.
Elu juures on üsna tore asi see, et isegi siis, kui see on mõnikord natuke nõme või mitte nii minuga nõustuv, on see siiski suurema osa ajast oodatav. Et ma seda jälgides tunnen, et täitsa usutav/levinud/harjumuspärane, et see niimodi on. Arvata oligi. Kohati mingite vähe masendavate enesehinnanguliste tajuvigadeni välja. Nii käibki. Nii tehaksegi. Nii juhtubki. Ma tean, milline koht see maailm on. Mul on vahepeal tunne, et ta üllatab mind suhteliselt harva. Nisuke kogenud elu näinud naine, nagu ma olen. Igatahes, see kõik teeb niisuguse sooja ja turvalise tunde peale. Kõik on paigas. Klapib. Võibolla on see mingi lootusetult vanaks jäämise tunnus. Kõlab natuke nii.
Lapstega on ju nisuke värk, et kui üleni harrastada mingit moodsat kasvatust, kus lapsi otseselt ei nüpeldata ja kumbagi pidi alluvussuhet ei peeta, sis on pärast siuke eeh... Noh, et üleni tore, et ta tuleb ja ütleb, mis ta asjast arvab ja mida ta tahab. Esitab oma täiesti põhjendatud nõudmised, peab läbirääkimisi, sõlmib kokkuleppeid. Nunnu. Ja samal ajal tahaks hullult mingi saiko old-skuuli vahepeal panna ja täiega oma suurust ja tugevust ära kasutada. “Ei saa arvutisse, sest mina olen targem ja mina ütlen nii ja pealegi, ärasega mängi oma klotsidega, mul on siin suurte inimeste tähtsaid asju vaja teha.” (näiteks blogida, msnida, seepe vaadata, surfata – st põmst suht mitte midagi.) A ma mudugi ei tee nii. Ei ülbitse põhjendamatult oma järglasega. Tavaliselt. Marvan. Tahaks uskuda.
Ma varsti võtan ennast kokku ja teen endale kusagile interneti peale ilusa fotoalbumi igasuguste piltidega, mida ma viimase aasta jooksul oma ülinunnu kaameraga sahtlisse olen pildistanud. Ei. Sahtlisse kirjutatakse. Mis see vastav väljend pildistamise kohta võiks olla? Pildistatakse kõvakettale. Vot. Kuigi tegelt kirjutatakse ka tänapäeval kõvakettale ja üleüldse. Igatahes. Pildid. Palju. Tulevad varsti loodetavasti nähtavale.
Kunagi kui ma suureks saan, ehitan endale siukese magamistoa, et voodi on kõrgel ja voodi all on walk-in kapp. Garderoobituba. Ja ülejäänud tuba on hängimisruum-kontor. Kaks ühes. Võrkkiik oleks ka suht pandav. Ja suured plakatid panen ka seina peale, nagu 90ndatel teismeline olnud tütarlapsele kohane. Aga suuremad ja ilusamad kui mul tookord olid. Sest siis olen ma juba suur ja saan oma rahaga osta, mis mul pähe tuleb. Ja sis mul nagu on ka seda. Jep nihuke plaan.
Keegi võiks mulle sellise töö anda, kus otseselt midagi vastikut või liiga palju tegema ei pea ja ikkagi saab palju raha ja lahe.
Lisaks mõlguvad mõtted (mõlguvad. Mina mõlgun, sina mõlgud, tema mõlgub. Meie mõlgume, teie mõlgute, nemab mõlguvad. Mõlgutame. Mõlgutatult.) ümber igasuguste karjääri- ja/või erialavalikute. Kas teha seda, mis meeldib või seda, mis raha annab? Kas meeldiva tegemine annab alati raha? Kas on olemas midagi, mis meeldib JA mis raha annab? Milline maailm meil kahe aasta pärast on? Kas ma peaksin oma praegused otsused toetama oletustele tuleviku kohta või teadmistele oleviku kohta? Kas sellel või millelgi on üldse mõtet ja mida mul sellegi teadmisega peale hakata oleks? Kui miski kindlasti kohe raha annab, kas see on siis piisavalt hea ja võibolla on just hoopis see hea, mis hiljem võibolla raha annab? Ja üleüldse. Kust kuradi kohast mina teadma peaksin, mis on õige ja kuidas on kõige parem. Ahjaa... see juba oli. Olgu siis.
Elu juures on üsna tore asi see, et isegi siis, kui see on mõnikord natuke nõme või mitte nii minuga nõustuv, on see siiski suurema osa ajast oodatav. Et ma seda jälgides tunnen, et täitsa usutav/levinud/harjumuspärane, et see niimodi on. Arvata oligi. Kohati mingite vähe masendavate enesehinnanguliste tajuvigadeni välja. Nii käibki. Nii tehaksegi. Nii juhtubki. Ma tean, milline koht see maailm on. Mul on vahepeal tunne, et ta üllatab mind suhteliselt harva. Nisuke kogenud elu näinud naine, nagu ma olen. Igatahes, see kõik teeb niisuguse sooja ja turvalise tunde peale. Kõik on paigas. Klapib. Võibolla on see mingi lootusetult vanaks jäämise tunnus. Kõlab natuke nii.
Lapstega on ju nisuke värk, et kui üleni harrastada mingit moodsat kasvatust, kus lapsi otseselt ei nüpeldata ja kumbagi pidi alluvussuhet ei peeta, sis on pärast siuke eeh... Noh, et üleni tore, et ta tuleb ja ütleb, mis ta asjast arvab ja mida ta tahab. Esitab oma täiesti põhjendatud nõudmised, peab läbirääkimisi, sõlmib kokkuleppeid. Nunnu. Ja samal ajal tahaks hullult mingi saiko old-skuuli vahepeal panna ja täiega oma suurust ja tugevust ära kasutada. “Ei saa arvutisse, sest mina olen targem ja mina ütlen nii ja pealegi, ärasega mängi oma klotsidega, mul on siin suurte inimeste tähtsaid asju vaja teha.” (näiteks blogida, msnida, seepe vaadata, surfata – st põmst suht mitte midagi.) A ma mudugi ei tee nii. Ei ülbitse põhjendamatult oma järglasega. Tavaliselt. Marvan. Tahaks uskuda.
Ma varsti võtan ennast kokku ja teen endale kusagile interneti peale ilusa fotoalbumi igasuguste piltidega, mida ma viimase aasta jooksul oma ülinunnu kaameraga sahtlisse olen pildistanud. Ei. Sahtlisse kirjutatakse. Mis see vastav väljend pildistamise kohta võiks olla? Pildistatakse kõvakettale. Vot. Kuigi tegelt kirjutatakse ka tänapäeval kõvakettale ja üleüldse. Igatahes. Pildid. Palju. Tulevad varsti loodetavasti nähtavale.
Kunagi kui ma suureks saan, ehitan endale siukese magamistoa, et voodi on kõrgel ja voodi all on walk-in kapp. Garderoobituba. Ja ülejäänud tuba on hängimisruum-kontor. Kaks ühes. Võrkkiik oleks ka suht pandav. Ja suured plakatid panen ka seina peale, nagu 90ndatel teismeline olnud tütarlapsele kohane. Aga suuremad ja ilusamad kui mul tookord olid. Sest siis olen ma juba suur ja saan oma rahaga osta, mis mul pähe tuleb. Ja sis mul nagu on ka seda. Jep nihuke plaan.
Keegi võiks mulle sellise töö anda, kus otseselt midagi vastikut või liiga palju tegema ei pea ja ikkagi saab palju raha ja lahe.
Comments
Post a Comment