and the world still moves without you

Tähenduste omistamine. Tähendusi on vaja. See on niisugune mõtlemisvõime arenguga seotud nähtus. Arenenud inimene suudab mõista ja omistada tähendusi. Näiteks sõnadel, liiklusmärkidel, liigutustel on tähendused... kõik kohad on täis tähendusi. Terve see jutt, mida räägitakse mingitel psühholoogia algkursustel, tõenäoliselt filosoofiateaduskonnas ja noh, teadküll. Ei hakka seda siin kordama.

Miks ma seda siin tõstatan? Tähendustega on hoopis teine lugu, kui neid omistatakse mitte info edastamiseks või mingiks suhtlemiseks, vaid selleks et ennast õnnetuks ja rahulolematuks muuta. Hakkad ühel hetkel endale igast tähendusi ette kujutama, milleks tegelikult vajadust ei ole. Kõige levinum on võtta mingi siuke kummaline mõiste nagu ’õnnestunud elu’ ja seda siis millegi muuga võrdsustada. Terved lapsed. Õnnelik abielu. Akadeemiline edukus. Raha. Just see töökoht.... Näiteks kuulutad oma maailma lõppenud olevaks, sest abielu on läbi. Või oled üleni mahasuremas, sest hoopis C said. Loomulikult võib ja võibolla peabki iga inimene ise enda jaoks defineerima õige, vale, hea, halva, õnne ja õnnetuse. Lihtsalt, vahel tundub, et inimesed kipuvad seda defineerimist tegema enda kahjuks. Tegema endale asju selle abil raskemaks. Mina ka. Mina ka.

Ja vahel inimesed defineerivad neid asju ka teiste jaoks. Ja siis on teadagimis.

See on hoopis teistsugune mõte. Oma juustest lahti öelda. Juuksed on ka täis tähendust. Blondide juustega naised meeldivad meestele, punaste juustega naised on impusliivsed. Pikkade juustega naised on seksikad. Ta kasvatas endale pikad juuksed, nägi nii palju vaeva. (iga kuramuse hommik istus peegli ees ja punnitas karvu peanaha seest välja) Lokkis juuksed, sirged juuksed, terved juuksed, elujõulised juuksed. Särvavad. Mehed pööravad pead, kui sa selle soenguga tänaval käid. Armasta oma juukseid, hoolitse nende eest. Milline lõikus sobib kõige paremini sinu isiksuse tüübiga. Osta-osta-osta seda šampooni ja neid lokitange. Just seda ebainimlikku värvi juuksed sobivad sulle.
Kuigi nad on mingid surnud rakud rippumas. Karvkate. Sis kui metsa elama lähed ja mütse üldse ei ole ja teha ka ei saa, sis ei külma peanupp päris kohe otsast ära. Keegi üritab noolega kuklasse lasta, sis ehk jääb karvadesse pidama.
Mul on ilusa kujuga pea, täiesti võluva kuklaga. Masinaga lõigatud madal siilikas on mõnus katsuda. Villast mütsi ei saa peast ära tõmmata, pea on nii kare. Rätikuga saab pea ära kuivatada.

Einoh, tõenäoliselt ma ikka lasen neil tagasi kasvada ja kuulutan selle eksperimendi tehtuks nüüd. Ei alusta uut usulahku nimega 'milleks mulle juuksed.'

Aga kuramuse lahe. Miks ma seda juba varem ei proovinud.

Ühest hoopis teisest asjast rääkides.
Igatsemine. Põhiliselt ma mõtsin, et kuidas eristada igatsust harjumusest. Ja kas üldse saab. ÕS küll seda mõistet päris ei andnud, aga minu sõnavaras on veel ’puudust tundma’, mis on nagu igatsemisega sarnane. Ma tunnen sinust puudust. Mul on tunne, et mul pole sind. Mitte teadmine. Tunne.
Igatsemine ja harjunud olemine tuleb kuidagi käsikäes. Näiteks kui igatsus tuleb koos mingite lõhnade, helide või tegevustega. 'Seesama lugu mängib ja ma olen harjunud selle loo juurde tegema seda/teda ja nüüd ju enam pole ja piuks-piuks.' 'Selle tee peal ma ju kõndisin siis, kui veel nii oli, ohh...' Jube kiiresti siuksest peaaegu et mehaanilisest harjumusest liiga sügava ulu-kuu-poole valuliku igatsuseni.
Igatsemine ja tahtmine. Veel tahtmine. Tagasi tahtmine. Tagasitahtmise-igatsus on suht loll. Kuigi kuramuse mõnus. Käid päevadläbi ringi ja unistad ajamasinast. Oh, kui saaks tagasi sinna kohta ja aega, mis juba ära oli. Oh, kui saaks täpselt seda sama just samamoodi uuesti teha, tunda, mõelda.
Veel tahtmine on natu vähem loll, kuigi ikka. Siis käid ringi ja ootad, et saaks veel mingit asja, mida varem said. Et saaks seda edasi teha, mis katki jäi. Saaks vaadata, kuhu sellega oleks välja jõudnud. Mis uusi toredusi see endaga kaasa oleks toonud. Oleks. Ootad, et homme hommikul ärgates läheb kõik endistviisi edasi. Mitte uuesti. Edasi.

Siuke huvitav tunne, ma mõtlen. Iseäralik.

Põhiliselt ma seda teengi, et ma avastan (mingi vabalt fikseeritud) enda seest mingi tunde ja siis kukun seda lahkama. Sellega manipuleerima. Seda leevendama, hõlbustama. Selle päritolu otsima. Toimimist uurima. Teistel jälgima. Hirmus põnev. Üks mu hobidest.

Ma jooksutasin photoshopi praegu eriti ägedasti kokku.
Ma sain pärast mitmetunnist võitlust ja läbirääkimisi oma lapse äravannitatud. Järjekindel pindakäimine + tasuga meelitamine, töötab alati.
Ma tegin Chrome default browseriks. Sest ma tahtsin lissalt proovida ja mu Mozilla oli katki.
Eile ostsin kleidiriide. Peaks vist tegema midagi sellega.

Koit ütleb r asemel mingit ingliskeele-laadset vastet sellele. Ilma põrinata. Liiga palju filme. Nendes sõnades, kus mingi t ja r on kõrvuti, tuleb põrinaga. Kuldraha draakonid. Tramm, trepp jne.

Weirdsville'i vaatamise järgselt ütles imekauni häälduse ja intonatsiooniga 'what the fuck' ja 'oh shit.'

Ma lihtsalt ei talu neid eesti keelde dubleeritud filme. Need ajavad mind öökima. Päriselt Eesti filmid veel, aga dubleerimine on öka.

Pildi panen bloggeri profiilipildiks. Sealt näeb. Igast suhtlusportaalidesse peab ka panema. Olen sunnitud. Kohustatud üleni.