Sunday, June 14, 2009

jamh

Klassikokkutulekust, ühe lausega: Sittagi pole muutunud.

Kuidas kooliga on. Ma pole viimasel ajal ähvardanud kohe-kohe hulluks minna. Variant 1: ma juba olen. Variant 2: hakkab selginema.

"ära aja oma pead paljaks, miks sa oma pead paljaks tahad ajada? see ei ole ju ilus. tee ikka pärast lõpuaktust. sulle praegu nii sobib. sa ju ei pea."

Sallimatuse nurgake: intelligentne
noor naine nimetab ennast oma koera emmeks, see ei tundu mulle ikka päris normaalne. Ei, noh, ta võib kindlasti tore inimene olla, ma isegi ei tunne teda eriti ja üldsegi. Aga siuke asi on ikka Sügavalt Kiiksune. Nagu Mismõttes? See elukas on teisest liigist. Nagu viitaks koera sünnitamisele. õõh. Pealegi milleks sulle enda kohta mingi tiitel selle koera jaoks. See pole nagu ta hakkaks kunagi rääkima ja sind selle nimetusega kutsuma.


Ühes filmis oli nii, et üks mees oli mingi näkase lahutuse üle elanud ja sis ta jutustas sellest, kuidas ta tegelikult ei igatse oma naist. Ta igatseb ideed temast. See on hästi öeldud. Ma hakkan ka nüüd hoopis niimoodi halama, kui mu mingivärk on. Poole stiilsem. Vähem clingy. Hea plaan.

Last igatsen küll. Sedasama last. Konkreetselt. Vähem kui nädal veel.


artistic girl who suddenly found herself in mathematical department of university

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget