Thursday, June 04, 2009

Mul pole ammu olnud sinu juurde asja,
me enam vaevalt tunnemegi teineteist
Kui juttu teeme, mõttes leiame misasja,
kas olid sina see, kui tookord mängisime meest ja naist


Need on tegelt Jääääre laulusõnad, mulle meeldivad, sest hästi keelepäraselt kirjutatud ja ikkagi sobivad ja riimiga ja on lauldavad. Sisu poolest – minul tegelt päris nii ei ole, sest siukeste asjade koha pealt on mul kuramuse hea ’mingi mälulaadne asi.’ Ei nimeta seda mäluks. See pole päris see.
Mis ma tegelt mõtsin on see, kuidas päris tihti on pärast selline tunne, et misasja? Tegelt ka oli? Igasuguste asjadega. Tegelt ka õppisin ööläbi? Ei ole ju. Tegelt ka nutsin kellegi nähes? Kamm oon, tegeltka. Võisiis see, kui hakkad mingit hullu asja, mis juba ära oli, ümber jutustama ja siis see ei tundu üldse nii jube. Endale ei tundu enam jube ja kuulajale ammugi mitte. Kuigi tol hetkel vabalt võis olla. Pärast enam ei ole, kui ära on olnud. Siukevärk.

Ni hea, kui mul on sõbrannasid, kes mõistavad neid peeneid nüansse, mis mulle inimeste... olgu-olgu... neid peeneid nüansse, mis mulle meeste juures meeldib. Siis saab selle sõbrannaga raamatukogu nurgas istuda ja kudrutada. Tasakesi omavahel järjest teisega nõustuvaid lauseid öelda. "Oh ta räägib nii lahedasti." "Räägib jah." "See on ikka hullult lahe, mismoodi ta räägib." Ja nõndamoodi edasi. Peenemaks ja nüansisemaks ka. Tegelt ka.

Kõiksešefim asjade käik. Õpin mina eksamiks, tean hästi punktisüsteemi ja küsimusi. Sihin D peale. Nii vähese, sest mul pole aega ja üldsegi olen ma peastsegi ülekoormatud hetkel. Rohkem kui tavaliselt. Igatahes. Rakendan kõiki oma õppimisvõtteid, et D jagu küsimusi viimase peal hästi ära õppida. Kirjutan ümber, loen üle, sõnastan ümber, mõtlen järele, ühendan varasemaga, kontrollin ennast, kontrollin üle, kasutan liiga palju roosat highlighterit, joonin alla, nummerdan, teen tärnikesi, kõnnin omaette pomisedes sokkide väel mööda puhkeruumi edasi-tagasi... Sis kappan eksamile, vastan kõik planeeritud küsimused nii hästi ära, kui torust tuleb, osa tuleb kahtlusega. Ok-ou. Igaksjuhuks vastan lisaks paar tükki, mis millegipärast lihtsalt külge on hakanud. Kummaline on olla. Pärast on õisis B. Eriti ägens, noh.

Kuna asjade ülerääkimine võtab neist kogu pointi ja jubeduse välja, siis mai räägi kuidas ma ennast hetkel või mõned tunnid tagasi tundsin. Ma räägin hoopis sellest mõttest, et kui oletada, et tegelt ka on reaalteaduste mõistmiseks meeshormoone vaja, siis peaks vist olema võimalik, et pille võttes lähvad matahinded halvemaks. Sest pillid on üleni naishormoonid ja nad kuidagi lükkavad seda tasakaalu ju sinna emasemale poolele (saage tuttavaks - Murca - inimkeha spetsialist). Näiteks akne kohta nad ju ütlevad, et seda teevad meeshormoonid ja pillid rahustavad aknet ilusti maha. Äkki on siis mata mõistmisega ka kuidagi sedapidi. Lissalt siuke mõte. Oo võisiis see mõte, mis seal tolles raamatus oli, mida Kärt vahepeal luges. Et naine saab spermast meeshormoone (ja mitte vitamiine). Haah. See on hea pickup line: "Õu, neiu, tahad ma teen su matahinded paremaks?"

Ok, ma lähen analüüsi konspekti vahele tagasi. Peaks vist ar-vuti kinni panema.

Arva ära, kas mul on homme kaks eksamit või jah.



Ühe käega hoian sinu pilti
Teise käega
Mõtlen sinust

Seda ma vist korra siia juba panin, sest ma arvasin, et see on mingil rohkem kui ühel moel naljakas. Aga ma panen seda uuesti. Mu huumorimeelel on midagi viga. Ma pakun, et sellel on auk sees. Või tal on mingi hoomamatu lisamõõde külge kasvand. küljest kadunud.

Ma tahtsin midagi approval junkie'de kohta ka targutada, mõni teinekord siis.

1 comment:

  1. äkki on minu huumorimeelel ka auk sees või... tegelt vist arvatavasti on asi palju kaugemal ja palju hullem.

    ReplyDelete