Monday, June 29, 2009

nuudlid

Türa küll. Mul pole üldse isu midagi teha. Ainult pangas käisin ära. Viskasin neid lapse sünnitunnistuse ja diplomiga. Nad olid paid. Soovitasid see kollane asi alles hoida, sest minesatea. Ei tahaks ju, et riik midagi keerama hakkab. Ma peaks ühe aruande ära tegema. Ma ei jälesta ühtegi asja nii palju kui aruannete tegemist. See on vasstik. Ebameeldiv, ebamugav, häiriv, tüütu. Ainus asi, mida ma sellega teha tahan, on selle tegemist edasi lükata. Lõpmatuseni. Selle pärast hädaldada ka. Õõh. Väkk. Teine asi on üks töö asi, mille puhul on see asi, et mu pea ei võta. Mida ta must saada tahab. Peavalu tuleb vasakust meelekohast sisse ja keerleb otsaees silmade vahel. Näonahk paneb jälle näkku. Kõigi tähtsate hinnete kaalutud keskmine on Lihtsalt Masendav. Noh, vähemalt oli see viis aastat mul hästi tore, muud midagi. Keegi mind siukste hinnetega ei taha, kuskile mul nüüd minna pole. Nutt ja hala. Ja laagrisse minekuks on miljonit asja vaja osta, milleks mul raha pole. Ja mul pole ka autot, millega sinna minna. Ja pealegi, kui ma kuskile sisse ei saa, siis äkki-võibolla õpetajaks ikka saan, aga see katse on keset laagriaega. Ja nad saavad seal katsel nigunii kohe aru, et ma ei koosne üleni sulaselgest sädelevast motivatsioonist mingitele nolkidele ruutvõrrandi lahendamist õpetada.
Und ka ei ole.
Kohvikoort ka ei ole.
Jacksoni kuulamine on järsku minetanud oma originaalsuse.
Firefox ei näe mu id-kaarti.
Internetipank logib mind koguaeg välja.


See, mis Koit ütles:
”Emme, miks ma ei saa oma mänguasjadega sõpradeks saada?”
Pärast suhkruleibade tegemist: ”Tead. Millegi pärast on köögi... asi nii kleepuv (jalgu toa vaiba sisse pühkides).”

Ma ei saa aru, mis sorti inimesi nad sinna Ellerisse võtavad, kui nad minu õde ei võtnud. Nagu mis mõttes?

See, mis Väike Mirjam ütles.
Teate, mis ajab eriti närvi? Kui on mingi teema mingi väike värk mingi väikse tüübiga ja siis on väiksed sõnumid ja kõik see ja siis sa saadad mingi vähe kaalukamat vastust ootava sõnumi ja siis hullult ootad vastust ja telefon juba piiksub, et näesõnumtuli ja siis käib kõhust see väike hüpe läbi ja siis on nii, et telefaking2 kutsub sind mingile perepäevale. Niiiiiiiiiiiivihkan sellist asja.

Kui keegi helistab kellelegi ja tal pole midagi öelda, siis mida ta sellega öelda tahab?

Võibolla peaks hoopis sms laenu võtma ja mingi mereäärse puhkemaja rentima ja võrkkiiges ulmekaid lugema kuni lõpuks lund sadama hakkab. Ja siis talveunne jääma. Aa õigejah, ma ei saa smsi saata, mul pole kõneaega.

Aleksandri tänaval mängisid väiksed ilusates kleitides räpased tüdrukud mingit idüllilist agulilaste mängu lompide ja kividega. ”Tüdrukud tüdrukud, tulge vaadake kiilakat naist!” See oli päris nunnu tegelt.

No comments:

Post a Comment