mis haige sõna see on, maisaaaru. aga praegu sobib küll.
Tund aega korrastasin õppimiskohta, et ma saaksin asjalikult õppida. Printisin, panin voodit kokku, tõstsin asju ümber, tegin kohvi, kontrollisin ja sättisin. Üleni asjaliku näuga, msnis busy peal, sest ärgetülitage, ma olen üleni hõivatud hõivatuks hakkamisega. See pole laiskus. See asjade viimasele hetkele jätmine mul. Ma arvan, et see on mingi õuudne psühhopatoloogia. Kui seda kunagi hiljem uurima hakatakse, nimetatakse see sündroom minu järgi. Ma tean.
Ma pean ikka selle kohta mainima.
Avastasin, et ma saan kohvi järele minemise rituaali modifitseerida natuke mugavamaks, kindlasti on see kiirem ka. Vanasti oli nii, et ma tundsin köögist kohvilõhna, tähendab, masin sai omadega valmis. Siis läksin kööki, võtsin tassi, panin suhkrut ja segasin. Siis läksin selle kohviga, mis tassis keerleb, toa ja köögi vahel asuva külmkapi juurde, sättisin kohvitassi külmpapi alumise serva peale ja kallasin veel keerleva kohvi sisse koort. Mõnikord oli kohv selleks ajaks keerlemise ära lõpetanud ja ma pidin kööki tagasi minema lusikat võtma.
Aganüüd. Avastasin, et ma võin kööki tatsates mitte teeselda, et ma lähen sinna niisama hängima ja leian eest valmis kohvi. (Oo, mu arm. Sa oled mulle kohvi teinud! Kuidas sa küll teadsid??) Ma võin seda trippi paremini planeerida ja tee pealt koore kaasa haarata. Kõik köögilaua peal ära toimetada ja tagasiteel tuppa saan külmkapist möödudes koore tagastada ja kohe jooma kukkuda. Päris hea. Kuidas ma seda varem ei märganud. Nagu maiteamis.
Siis veel see tähelepanek. Seda ma juba mainisin, et põhjused, miks kõik lahedad inimesed siin linnas omavahel juba tuttavad on, on tegelikult hästi lihtsad ja üksikute märksõnadega edasiantavad. Treffner on tavaliselt see märksõna. Nüüd ma saan aru, et mõnikord võib selleks ka mingi lauamäng olla. Või siis on mu 'laheda' definitsioon tsipa väärastunud... kui nüüd mõtlema hakata.
He says: aa... ma arvasin, et sa mõne päriselt hea mängijaga tuttav oled
Tund aega korrastasin õppimiskohta, et ma saaksin asjalikult õppida. Printisin, panin voodit kokku, tõstsin asju ümber, tegin kohvi, kontrollisin ja sättisin. Üleni asjaliku näuga, msnis busy peal, sest ärgetülitage, ma olen üleni hõivatud hõivatuks hakkamisega. See pole laiskus. See asjade viimasele hetkele jätmine mul. Ma arvan, et see on mingi õuudne psühhopatoloogia. Kui seda kunagi hiljem uurima hakatakse, nimetatakse see sündroom minu järgi. Ma tean.
Ma pean ikka selle kohta mainima.
Avastasin, et ma saan kohvi järele minemise rituaali modifitseerida natuke mugavamaks, kindlasti on see kiirem ka. Vanasti oli nii, et ma tundsin köögist kohvilõhna, tähendab, masin sai omadega valmis. Siis läksin kööki, võtsin tassi, panin suhkrut ja segasin. Siis läksin selle kohviga, mis tassis keerleb, toa ja köögi vahel asuva külmkapi juurde, sättisin kohvitassi külmpapi alumise serva peale ja kallasin veel keerleva kohvi sisse koort. Mõnikord oli kohv selleks ajaks keerlemise ära lõpetanud ja ma pidin kööki tagasi minema lusikat võtma.
Aganüüd. Avastasin, et ma võin kööki tatsates mitte teeselda, et ma lähen sinna niisama hängima ja leian eest valmis kohvi. (Oo, mu arm. Sa oled mulle kohvi teinud! Kuidas sa küll teadsid??) Ma võin seda trippi paremini planeerida ja tee pealt koore kaasa haarata. Kõik köögilaua peal ära toimetada ja tagasiteel tuppa saan külmkapist möödudes koore tagastada ja kohe jooma kukkuda. Päris hea. Kuidas ma seda varem ei märganud. Nagu maiteamis.
Siis veel see tähelepanek. Seda ma juba mainisin, et põhjused, miks kõik lahedad inimesed siin linnas omavahel juba tuttavad on, on tegelikult hästi lihtsad ja üksikute märksõnadega edasiantavad. Treffner on tavaliselt see märksõna. Nüüd ma saan aru, et mõnikord võib selleks ka mingi lauamäng olla. Või siis on mu 'laheda' definitsioon tsipa väärastunud... kui nüüd mõtlema hakata.
He says: aa... ma arvasin, et sa mõne päriselt hea mängijaga tuttav oled
Hästi siis. Go on The Game.
ReplyDelete