vahepala

Tead, kuidas inimesed mõnikord teevad mingeid tänapäeval juba võimalikke asju ja siis imestavad sinna juurde. Näiteks tellivad välismaalt mingi haruldase raamatu oma kodulinna. Või saadavad videoid perekonna sündmustest teisele poole maailma. Sõlmivad ametlikke lepinguid nädalavahetusel keset ööd, riietatuna hommikumantlisse. Või misiganes. Siis nad kipuvad sinna juurde tihti imestama. Mõtle, see kõik ongi tegelikult juba võimalik. Mina kipun vahepeal imestama, et mõelda vaid, kui see poleks võimalik. Milline kole hirmus maailm see oleks. Kui paljud asjad jääks tegemata ja teadmata. Mis muusikat ma kuulaksin, kui ei oleks internetti? Mis filme ma vaataks? Kas mul oleks siis hädavajalik omada telekat ja tellida telekava? Peenikeses kirjas paberkandja pealt näpuga järge ajada ja meeles pidada, millal mingi hea film tuleb ja iga nädal kindlal kellaajal kodus olema, et oma lemmiksarju jälgida. Või mida ma teeksin, kui mul tuleb isu mingi raamatu järele, mida Eestis ei müüda? Kuidas ma üldse teada saaksin, et seda raamatut Eestis ei müüda? Milline oleks mu päevaplaan, kui ma peaksin arvete maksmiseks mingil tööpäeval tööajal kuskile ise füüsiliselt kohale ilmuma ja leti taga koogutama. Ja üldse. Mõtle, kui hirmus ebainimlik kõik siis oleks. Sügavalt vale. Mitte et ma ütleksin, et ma ilma toime ei tuleks. Mõnda aega ikka tuleks küll. Näiteks see laagri-asi, kuhu ma vist see aasta jälle minna plaanin. Seal pole isegi mobiililevi eriti. Täitsa ei suregi maha. Lihtsalt. On ju.

Koit istub mu selja taga ja loeb kaheksakümneni. Siis pean ma ta arvuti taha lubama, et ta saaks Power Rangerite vidjosid vaadata. Meil on nii kokku lepitud. Praegu tegi trikki ja luges kuuskümmend kaheksa, kuuskümmend üheksa, KAHEKSAKüMMEND!

Olgu siis.