"Kord sind ma armastasin, kuid oled ainult masin"

Koidul on juba jupimat aega meeletu superkangelase- ja robotivaimustus. Superkangelastega on see häda, et nende väljamõtlemist alustati mingisugune enne minu ajaarvamist ja mõeldakse koguaeg juurde. Mis teeb kuramuse palju superkangelasi praeguseks hetkeks. Ta fännab neid kõiki, kellest kuulnud on. Põhilised sümptomid on liikumine action-heliefektide ja osavate hüpete saatel, papist ja kleeplindist robotikostüümide meisterdamine ja täiesti arusaamatud ulmejutud mingitest septikonidest ja värkidest. Ja teemakohased t-särgid lähvad hästi peale. Peaks talle koomikseid ostma hakkama, ehk kukub lugema kah selle peale.

Viljandis sõitis mulle auto otsa ja ma ei hakand mölisema, sest mulle tundus, et see oleks natuke ebaviisakas. Jep, siuke olengi. Ütlesin ainult pahaselt, et sain haiget küll. Pärast, alles pärast, kui ma olin juba jupp aega kõndinud, hakkasin mõtlema, et midaperset. Tüüp lissalt sõidab lambist (tegelt lambi alt ilmselt) kõnnitee peale, mulle täitsa pihta. Oleks pidand talle tappa andma. Ma olen kõva tapleja jah. Iga kord, kui keegi ette jääb, kohe annan lõuksi.

Vanama andis mulle umbes kõiksuguseid asju, mida tal aias kasvab. Nüüd on mul umbes kõiksuguseid asju rohkem, kui mulle mahub.

Tuleb niimoodi teha, et kõikaeg tuleb välja tšekata kutte, kes on umbes väljaspool su liigat. Kõrgema pulga peal. Keelatud maal. Haardest väljas. Siis on sitaks vahva. Sest siis näiteks saab tajuda enda pisiksust ja teha järeldusi oma enesehinnagu kohta. Kui peaks tahtmist olema. Siis saab põnevusega jälgida oma allaandmiskiirust. Ideeliselt peaks siis saama ka oma võimekust testida. Nagu väljakutse või nii. Teha võimatu võimalikuks ja kõik see värk. Ja ei tule ütlema, et siukest liigade/klasside/pulkade värki ei ole. On ikka.

Mul oleks praegu just siukest sõpra vaja, kes mul tegelt on juba olemas. Aga mul nagu tegelt ei ole ka teda olemas. Ta on olemas, aga ta pole mul olemas ja ta pole mulle see sõber, kellena mul teda vaja oleks. Ja tegelt ega ma teda ei igatse ka. Igatsemine käib ühte teist moodi. Mul on lissalt siuke mõte, et ta praegu kuluks ära. Tõenäoliselt ma kulutakski ta ära ja siis oleks nagu ikka.

Ja siis ta on seal kirstude keskel peidus ja ämblik riputab ennast niitipidi tema juurde alla: ”Married, huh? I'm a widow.”


Pane tähele, miuksed sõbrannad mõnedel on. Mitte minul. Aga mõnedel. Et näiteks räägid sellele sõbrannale vähe õnnetult, et mingil sulle tähtsal ja hingelähedasel üritusel osutus olema päris vihmane ilm ja ta vastab seda täiesti tõsiselt mõeldes: ”Sa pead ikka mõtlema, mis on Jumalale meelepärane ja mis mitte.” Wtf?

Oh, peaks mingi ulmepika usupostituse tegema. Nääh, ma täna ei viitsi.

Ahjaa. Ma ju panin laagripildid Internetti ripakile. Mõned näited minu enda arvates paremikust: