Tuesday, August 25, 2009

bullshit - god has horns

Alati, kui asjad on vähe teistmoodi järsku, tuleb siuke kirjutamispaus. Mul on pausi tunne. Tõenäoliselt kirjutasin viimati umbes üleeile ja mingit pausi tegelt poldki. Tunne on. Mul on väikevend linnas. Kõige suurem väike vend. Ta sai kooli sisse – suremaha kui lahe. Nüüd ta natuke minupool ja ongi teistmoodi.

Äkki sa teadsid seda, ma kunagi elasin maal. Suht väikses kohas, kus oli vahelduva eduga 2-3 poodi ja põhikool ja kogulugu. Igasugustest linnas elamise mugavustest kuulsin aint teleka kaudu. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et mul on siiamaani mingi selline teistsugune, nagu vabastatud olemise rõõm linnas elades neid linna-inimese asju teha. Nimekiri linnainimese asjadest:
• Kino. Kuigi sealt tavaliselt ei tule midagi eriti head. Nii hea on vahepeal kinos käia. See on lihtsalt jalutuskäigu kaugusel. See 'vau' moment on seal ikka veel sees. Vau, ma olen päriselt kinos, nagu need inimesed kes käivadki päriselt kinos. Mingi siuke lapsik rõõm. Ja siis see, et ma saan mingeid uusi filme, mida ma tegelt ka näha tahaksin, kinos vaadata. Näiteks see Tarantino uus asi, millele ma homme lähen ja mille jaoks ma veel raha pole leiutanud. Aega on.
• Takso. Kulukas ja alati isegi mitte hädavajalik, aga ikkagi. Taksoga linnast koju sõitmine, siis kui hästi külm ja paha kõndida. Taksoga koju saatmine, teadagi. Või tellin kodust takso ja jälgin aknast, millal ta ette sõidab. Ja üldse. See on nii hea. Meil maal ei olnud seda. Seal pold ka kuskile eriti minna ja eks meil oli tegelt perekonnas auto ka. Aga ikkagi. Taksode lõhn ja see raadiost taustaks kostev vaikne tümakas, kui tänavalaternate valgus mööda vilgub. Lissalt vaatad aknast välja, mõtled omi mõtteid ja taksojuht viib su ilusti koju. Oh.
• Suured poed. Kuigi igas väikses peaaegu kaardi peale märkimata linnakeses on praegu juba mingi suur iseteendindus-pood. Tartus on neid nii palju. Osa jäävad koolitee peale, osa jäävad lasteaia tee peale jne. Pluss igasugused muud poed, mis igal pool linna peal laiali on.
• Söögi koju tellimine. See ongi vist kõige lahedam asi linnas elamise juures. Kah vähe kulukam, kui minu sissetulekute juurde sobib, aga kes siis sellisel väiksel asjal ennast takistada laseb. Eriti õhtuti, kui poed pannakse kohe kinni ja sugugi ei ole tuju sehkendama hakata. Või kui mingi kambaga kusagil hängida ja üldse ei viitsi sööma minna. Lissalt helistad ja nad toovad sulle süüa. Koju, ukse taha, sooja sööki, mis on tavaliselt suht nämma ka.
Vabalt võib olla, et see hull rahulolu läheb üle ja ma lihtsalt harjungi ära. Nagu pärast lahkukolimist oli mitu nädalat õhtul magama minnes selline õnnis tunne ”ma saan üksinda magama jääda” ja praegu on see nii iseenesestmõistetavaks muutunud.

Sugulased ja perekond muutuvad nii armsaks ja toredaks, kui neid ainult aeg-ajalt näha. Siis ma kohe saan aru, et need ongi Minu Inimesed. Mingi kamp, kellega ma olen samast kohast pärit; keegid, kellega ma kokku kuulun ja kelle hulka ma kuulun. Kes on minuga ühest puust tehtud. Kellega koos saab olla hästi ise, või isegi mitte seda.... kellega koos saab lihtsalt olla. Kui neid närakaid iga päev oma nina all peaks kannatama, oleks hoopis teine lugu ju ometigi.

Kui ma keelan lapsele arvuti taga istumise ära ja ise muudkui istun, kas see on natuke vale. Ühelt poolt nagu justkui oleks, sest tegelikult istun ma suht palju arvutis ja ei tee siin mingit otseselt kasulikku asja. Mulle pole arvuti taga istumine mingil moel tähtsam kui talle. Samahästi võiks ma ka endale arvutit keelata, siis tean, mis tunne on. Teiselt poolt jällegi on seal kõik need argumendid, et mulle ei mõju arvuti nüristavalt ja mina ei vaata sama multikat miljon korda järjest ja mina loen ju vahepeal raamatuid ja käin linnas ka, mina saan aru, kui mu silmad monitorist valutama hakkavad või juhe vahelduse puudumisest kokku läheb. Sest mina olen juba suur ja tema on alles väike. Aga teadagi, kuhu me selle suhtumisega varsti välja jõuaksime.
Ega ma tegelt ei tahaks, et lapsed koos manuaaliga tuleksid või et keegi mulle õige ja vale erinevust kogu aeg ette ütlemas käiks. Ma leian, et see emaks olemine ja lapsega koos kasvamine on hirmus põnev. Suurema osa ajast. Ja selle üle arutlemine isekeskis ja kambakesti on ka päris huvitav. Sest kõigil on mingid erinevad retseptid selleks ja kõik lapsed kasvavad ka lõpuks erinevad ja sellel nagu oleks mingit pistmist selle retseptiga ja nagu ei oleks ka.

Ma vist hakkasin True Bloodi vaatama. See on üks seep. Nagu ma veel vähe seepe vaataks, eksole.

Keeruliseks ja raskestimõistetavaks nimetamine on muutunud komplimendiks. Millal see veel juhtus?

1 comment:

  1. Tead - nii see elu vist ongi. Ja kui Sa jõuad ka veel taksoga sõita ning sööki koju tellida, siis on kohe VÄGA hästi!

    ReplyDelete

There was an error in this gadget