Come come my lady

Värgivärk

Harrastan siin paari kasvatuslikku ja praktilist teemat. Näiteks otsustasin, et laps peab oma jalanõud ilusti kõrvuti seina äärde panema. Selle suvaliselt loopimise asemel. Noh, vahel ju võiks mingit korda pidada ja nii. Ja mitu teist head põhjust. Täna asetas ta oma papud hästi ilusti korralikult kõrvuti keset korteri põhiristmikku mulle hästi jalgu.
- Koit, su jalanõud... (selle ema-häälega, teadküll)
- Astu üle.

Loen siin paari ulmelist laste- ja muiduraamatut. Lugemispäevikut ei ole täitnud terved igavikud. Minaeitea. Hullult tahaks tegelt, aga ei teki seda momenti. Selleks peab moment tekkima. Äkki peaks millalgi, kui kool+lasteaed hakkab, Ar Vuti raamatukokku kaasa võtma ja ära tegema. Siis on tehtud. Igatahes, loen praegu ”French ja Koulut”. Sitaks lahe. Lugesin ära ”Ilma lõputa loo”, mis oli ka, arvaära, sitaks lahe. Lisaks on mul pooleli ”Krabat,” mida ma loen täitsa eestikeelsena, sesmõttes, et mitte saksakeelsena. Nüüd on veel ”Mr Nice,” mille ma Tiidu käest täna laenasin. Tiidu käest raamatute laenamine – see on üks mu hobidest. Lisaks on mul taaskord hakanud tekkima, pikenema, kasvama kohustusliku kirjanduse loend. See tekib sellest, et mingid inimesed tulevad mingeid raamatuid mulle tungivalt soovitama või rääkima nendest minu kuuldes ilusaid asju.

Kuidas ma saan aru, et minust on saanud halb õpetaja? Kas ma saan seda olles sellest aru, või ma peaksin varakult mingi indikaatori ära defineerima ja kirja panema ja siis hiljem aeg-ajalt mõõtma? Või kuidas see käib? Tegelikult ma ei tahaks halb õpetaja olla, nii üllatav, kui see ka ei tundu.

Vaatsin oma õppekava ja sain aru, et matemaatika on mul nüüd õpitud. Nüüd nuputan, kas peaks sellest hoolimata võtma natuke mingeid mõnusalt valusaid mata-aineid, sest nii hea. Või hoopis peaks oma keskmise pärast üleni arust ära minema (kordki elus) ja vabatahtlikult aint leebeid ja hästi võimalikke aineid võtma. Ma olen kuulnud, et nad mõnikord annavad raha, kui hinded on head. Raha küll tahaks, vaata.

Ahjaa, seda ka veel. Me käisime täna AHHAA 4D kinos. Hullult lahe oli. Esialgu, kui seda minekut plaaniti, polnud ma üldse nii vaimustuses sellest. Mida erilist ikka üks viiemintine seanss toolideraputamist sisaldada võib? Nüüd mõtlen, et peaks veel minema. Hullu meelne ja hirmusvahva ja kõikmisveel. Soovitan üleni. Ja 50 krooni ei ole üldse palju selle eest.

Ööpäev on sassis.

Hullult tahaks linna lällama minna.

Rahaga juhtub poes igasuguseid pahu asju.

Tantsida võiks ka, ega paha ei teeks.

Kursakaaslase mõiste on häguste piiridega. Ma eile öösel vaatsin vana prantsuse justkui-armastusfilmi oma justkui-kursakaaslastega.

Täna öösel vaatan ka. Ühte teist. Ühe teisega.

Kohvi ka pean tegema.

Selles raamatus tuli nüüd sisse siuke traagiliste silmadega venelane, kellel on meeletu Hingevalu, mille peale ta rohkelt viina joob ja taldrikuid lõhub natuke ka. "Matab hinge, tead."

Kas sul on ka vahel selline tunne, et sa ei jõua kunagi ära lugeda kõiki neid raamatuid, mida tahaks?

//provokatiivsed küsimused, minu eesel