Täna hommikul me ärkasime Leedus. Magasime selle tripi jooksul teist korda lageda taeva all. Mingi bentsuka lähistel ohakate ja takjate vahel. Koju saime õhtuks, asjasse oli segatud palju rekkasid. Ega täna muud eriti poldki.
Eile hommikul me ärkasime... ei, oot... ma pean alustama ikka tagantpoolt, see tagurpidi jutustamine imeb.
Viimati, kui ma kirjutasin, olime Lübekis ja tegime internetipunktis pisikest ülevaatust. Et emailid ja squatid ja värk üldse. Lübekis squatte vist ei olegi, ega see mingi Holland pole. Aga mingi vastavat rida ajav koht pidavat küll olema. Squat.net on ikka sitaks kasulik asi olnud kogu aja. Läksime sis sinna vastavasse koht-baari, sest kesklinnas oli tõesti suht tühi ja kurb. Koha tundsime squati lõhna järgi ära. Meil on juba nii hea nina. Saime tuttavaks mitmete noortega, kellest mõned elasid töötuabirahast ja mõned tegelesid noorsootööga. Need viimased meile meeldisid eriti. Ka selle pärast, et nad ütsid välja maagilised sõnad: "you can sleep in my place." Aga teiste asjade pärast ka. Sis pärast hängisimegi seal nendepool, muusika ja igast jutud, nad olid nii toredad, et mul oli kohe kahju, et me hommikul rongi peale peame minema. Täpselt nisukesed inimesed, kellega ma täiega hängiks ja sõbrustaks, kui me ühes linnas elaksime. Kui mul oleks gäng, nad oleksid selles. Kui ma korraldaks väikest pidu, ma kutsuks neid ka. Ja kõik muu. Igatahes, jah. Hommikul läksime rongi peale. Meil olid mingid fantastilised täiesti ulmelised kohutavalt haruldased kavalad rongipiletid, millega said 20 euri eest läbi terve Saksamaa sõita. Nipp seisneb selles, et tegemist on mingite - nagu Aivi neid nimetas – piimapukirongidega, mis peatuvad igas kuramuse pisikülas. St hästi hästi aeglased. Ja ümberistumiseks on ainult mõned minutid ja mingit kindlustust või rahatagasi varianti pole. Aga me saime ilusti hakkama. Rongivahetamisega, ma mõtlen. Millega veel saab rongisõidu juures hakkama saada? Õigepea (umbes viie tunni rongisõidu pärast) olime Frankfurt Oderis. See parempoolsem pisem õnnetum Frankfurt seal. Midagi oli vist vahepeal ka, aga lõpuks saime siukse rekka peale, kus oli kaks poolakat, üks jutukam kui teine. Nendega me sõitsime terve igaviku. Nad vedasid sigu. Sead haisesid ja tegid sea häält, kabiini ei kostnud. Ma tegin neist pausi ajal pilti. Sigadest siis. Tüübid pärast naersid mu pilte, nad üldse naersid palju, me pooltel kordadel ei saanud aru, mille kuramuse pärast. Kell pool neli öösel, kui õues on juba pime, vaata, pandi meid maha kusagile metsa teisele poole Varssavit. Seal oli üks kohvik, mis sildi järgi 24 tundi lahti on. Noh, ilmselgelt olime sattunud vale 24 tunni jooksul, sest kinni oli. Eks me olime varem ka üleni täiesti päraperses olnud, aga kunagi varem pole seal nii pime olnud. Mets ja hulkuvad koerad (kaks tükki, suht armsad ja rahulikud tegelt), täiesti hääletamist ignoreeriv ööliiklus ja üldsegi. Oo, kas ma mainisin, et pime? Magasime välikohviku katuste all pinkide peal, seal oli valgustus ka. Otsustasime, et kui see koht hommikul lahti tehakse, küll meid siis ära aetakse. Hommikul oma unist nägu magamiskotist välja pistes nägin esimese asjana mingit perekonda kõrvallauas hommikust söömas. Ahah, ju siis ikka ei aeta ära. Noh ja siis too päev me hääletasime terve igaviku ja mööda igast inimesi ja linnu kuni Leedu piiri taha ja tuli öö koos külma ja tähesajuga ja me magasime kõrgete takjate varjus. Nii. Saigi. Kogu lugu.
Mis ei mahu inimestele pähe. Kui me Lübekisse sõitsime, ei tahtnud autojuhile üldse pähe mahtuda, et me Eestist oleme. Vaatas oma navigeerimisseade pealt, kus see asub ja talle tundus see nii võimatult uskumatult kauge. Lasi sel kilomeetreid lugeda. Üle 2000. Usskumatu. Esitas meile igast küsimusi ja ei suutnud kuidagi ära imestada, et me tegelt ka sinna kavatseme hääletada. See on ju niiii kaugel.
Poolakatele (rohkem kui ühele) ei mahtunud pähe, et abielunaine ilma abikaasata mööda Euroopat trippimas käib. Kui minu naine tahaks, ma küll ei lubaks, naine peab ju kodus olema, ”I think your husband not love you.” Täiesti võimatult uskumatu oli see lugu neile. Kuidas nii saab? Ise veel lapsega.
Poolas tutvusime ühe muheda mendiga ka, kes rääkis inglisekeelt, ta ise oli õppind, sest ta tahtis. Ta oli moraali ja põhimõtetega varustatud mees. Jutustas meile hästi palju avariidest ja õnnetustest, mis selle u 80 kildise lõigu peal on juhtunud viimati. Poolas on, kusjuures, teede ääres päris palju lillevanikuid ja riste ja küünlaid. ”This means you have to be careful.”
Elufilosoofiatest. Proovi nüüd seda poola aktsendiga lugeda: If get good money – good job, yes. If not good money – find new job.
Üks nendest lahedatest sakslastest õppis hooldusõeks. Ta ise tahtis seda. Nagu vanurite hooldamine. Ta oli poiss. Ja ta räppis suht hästi. Tegelt ka.
See teine poiss, see noorsootöötaja, õppis jaapani keelt ja esperantot vist oskas ka. Ta kuulas sama head muusikat kui mina ja veel parematki. Me küsisime nende lemmikfilme ja nad vastasid meie lemmikfilme.
Eile hommikul me ärkasime... ei, oot... ma pean alustama ikka tagantpoolt, see tagurpidi jutustamine imeb.
Viimati, kui ma kirjutasin, olime Lübekis ja tegime internetipunktis pisikest ülevaatust. Et emailid ja squatid ja värk üldse. Lübekis squatte vist ei olegi, ega see mingi Holland pole. Aga mingi vastavat rida ajav koht pidavat küll olema. Squat.net on ikka sitaks kasulik asi olnud kogu aja. Läksime sis sinna vastavasse koht-baari, sest kesklinnas oli tõesti suht tühi ja kurb. Koha tundsime squati lõhna järgi ära. Meil on juba nii hea nina. Saime tuttavaks mitmete noortega, kellest mõned elasid töötuabirahast ja mõned tegelesid noorsootööga. Need viimased meile meeldisid eriti. Ka selle pärast, et nad ütsid välja maagilised sõnad: "you can sleep in my place." Aga teiste asjade pärast ka. Sis pärast hängisimegi seal nendepool, muusika ja igast jutud, nad olid nii toredad, et mul oli kohe kahju, et me hommikul rongi peale peame minema. Täpselt nisukesed inimesed, kellega ma täiega hängiks ja sõbrustaks, kui me ühes linnas elaksime. Kui mul oleks gäng, nad oleksid selles. Kui ma korraldaks väikest pidu, ma kutsuks neid ka. Ja kõik muu. Igatahes, jah. Hommikul läksime rongi peale. Meil olid mingid fantastilised täiesti ulmelised kohutavalt haruldased kavalad rongipiletid, millega said 20 euri eest läbi terve Saksamaa sõita. Nipp seisneb selles, et tegemist on mingite - nagu Aivi neid nimetas – piimapukirongidega, mis peatuvad igas kuramuse pisikülas. St hästi hästi aeglased. Ja ümberistumiseks on ainult mõned minutid ja mingit kindlustust või rahatagasi varianti pole. Aga me saime ilusti hakkama. Rongivahetamisega, ma mõtlen. Millega veel saab rongisõidu juures hakkama saada? Õigepea (umbes viie tunni rongisõidu pärast) olime Frankfurt Oderis. See parempoolsem pisem õnnetum Frankfurt seal. Midagi oli vist vahepeal ka, aga lõpuks saime siukse rekka peale, kus oli kaks poolakat, üks jutukam kui teine. Nendega me sõitsime terve igaviku. Nad vedasid sigu. Sead haisesid ja tegid sea häält, kabiini ei kostnud. Ma tegin neist pausi ajal pilti. Sigadest siis. Tüübid pärast naersid mu pilte, nad üldse naersid palju, me pooltel kordadel ei saanud aru, mille kuramuse pärast. Kell pool neli öösel, kui õues on juba pime, vaata, pandi meid maha kusagile metsa teisele poole Varssavit. Seal oli üks kohvik, mis sildi järgi 24 tundi lahti on. Noh, ilmselgelt olime sattunud vale 24 tunni jooksul, sest kinni oli. Eks me olime varem ka üleni täiesti päraperses olnud, aga kunagi varem pole seal nii pime olnud. Mets ja hulkuvad koerad (kaks tükki, suht armsad ja rahulikud tegelt), täiesti hääletamist ignoreeriv ööliiklus ja üldsegi. Oo, kas ma mainisin, et pime? Magasime välikohviku katuste all pinkide peal, seal oli valgustus ka. Otsustasime, et kui see koht hommikul lahti tehakse, küll meid siis ära aetakse. Hommikul oma unist nägu magamiskotist välja pistes nägin esimese asjana mingit perekonda kõrvallauas hommikust söömas. Ahah, ju siis ikka ei aeta ära. Noh ja siis too päev me hääletasime terve igaviku ja mööda igast inimesi ja linnu kuni Leedu piiri taha ja tuli öö koos külma ja tähesajuga ja me magasime kõrgete takjate varjus. Nii. Saigi. Kogu lugu.
Mis ei mahu inimestele pähe. Kui me Lübekisse sõitsime, ei tahtnud autojuhile üldse pähe mahtuda, et me Eestist oleme. Vaatas oma navigeerimisseade pealt, kus see asub ja talle tundus see nii võimatult uskumatult kauge. Lasi sel kilomeetreid lugeda. Üle 2000. Usskumatu. Esitas meile igast küsimusi ja ei suutnud kuidagi ära imestada, et me tegelt ka sinna kavatseme hääletada. See on ju niiii kaugel.
Poolakatele (rohkem kui ühele) ei mahtunud pähe, et abielunaine ilma abikaasata mööda Euroopat trippimas käib. Kui minu naine tahaks, ma küll ei lubaks, naine peab ju kodus olema, ”I think your husband not love you.” Täiesti võimatult uskumatu oli see lugu neile. Kuidas nii saab? Ise veel lapsega.
Poolas tutvusime ühe muheda mendiga ka, kes rääkis inglisekeelt, ta ise oli õppind, sest ta tahtis. Ta oli moraali ja põhimõtetega varustatud mees. Jutustas meile hästi palju avariidest ja õnnetustest, mis selle u 80 kildise lõigu peal on juhtunud viimati. Poolas on, kusjuures, teede ääres päris palju lillevanikuid ja riste ja küünlaid. ”This means you have to be careful.”
Elufilosoofiatest. Proovi nüüd seda poola aktsendiga lugeda: If get good money – good job, yes. If not good money – find new job.
Üks nendest lahedatest sakslastest õppis hooldusõeks. Ta ise tahtis seda. Nagu vanurite hooldamine. Ta oli poiss. Ja ta räppis suht hästi. Tegelt ka.
See teine poiss, see noorsootöötaja, õppis jaapani keelt ja esperantot vist oskas ka. Ta kuulas sama head muusikat kui mina ja veel parematki. Me küsisime nende lemmikfilme ja nad vastasid meie lemmikfilme.
Ohjeebus kui ammu ma pole oma voodis olnud.
Ahjaa, niimoodi minust rääkides vahelduseks. Minult võib ikka suhetealast nõu küsida. Ma ikka annan. Hea meelega. Mitte selle pärast, et mu nõuanded kuidagi väärtuslikud või usaldusväärsed oleksid - kus sa sellega. A ikka võib küsida.
Ahjaa, niimoodi minust rääkides vahelduseks. Minult võib ikka suhetealast nõu küsida. Ma ikka annan. Hea meelega. Mitte selle pärast, et mu nõuanded kuidagi väärtuslikud või usaldusväärsed oleksid - kus sa sellega. A ikka võib küsida.
Sai tea kui armas laps mul on.
Comments
Post a Comment