gonna do it on purpose

Eile oli siis Illuka plaan. Sest seal on teatavasti kolmapäeviti see retroüritus. Natuke kahtlesime küll, sest see retroks nimetatud asi, mida me Hollandis nägime, ajas suht nutma, nii halb nagu. Aga me ikkagi läksime, sest Illuka vastav üritus pole kunagi nii halb olnud. Ja hoopis oligi lahe. Ilusad inimesed, hea muusika ja puha. Viisin ühtlasi ka oma paruka kah tuulduma ja kõik mis sellega kaasneb. Vahva oli. Kui välja arvata see nokamütsiga tüüp, kes meenutas mulle tüüpilist briti poissmeest, teadküll seda tüüpi ja seda nägu ja riided ja käitumist, mis sinna juurde käib. Iga kord, kui ma vähe innukamalt klubis ringi kekutan, imestan nende kuttide võtteid. Neil on üsna kummaline arusaam tüdrukute sebimisest. Mitte et ma arvaksin, et kõik meesolevused peaksid läbi tegema mingisuguse lollaka ”kaas ma toohiksin teeeile ühe jooogi osta, palun” ja siis kolm nädalat ilusti käituma ja õigete intervallidega õigeid telefonikõnesid tegema ja teadküll seda masendavat värki. Minupoolest võib kogu rituaali või kombetalituse võõraste vastassoost inimeste vahel hoopis tempokamalt ja loomingulisemalt läbi teha. Lissalt meetod, mis seisneb suvalise tantsiva tšiki enda vastas kinnihoidmises ja siis täiesti arusaamatult talle kõrva lalisemises... see pole päriselt see enese-esitlus, mis mul põlved nõrgaks võtaks.
Aint negatiivne välja tuua ja selle üle viriseda, sest teistmoodi ju ei saa.
Pärast seda, kui klubis oli umbes kaks korda rohkem inimesi, kui sinna tegelikult mahub, tulime ära ja läksime seda tavalist Zavo-Krooks asja tegema. Poole tee peal tuli veel Imekaunis Aleksei kah mööda. Näe, mainisin ära. Zavos oli hästi tavaline. Krooksus oli odav alko. Krooksu kõrval trepi peal oli miljon võõrast inimest ja Sirlasõber Taavi, kes musitseeris, kiitis mu sokke, ei teinud soovilugusid (me küsisime, naljakas) ja niisama. Seal treppidel me sis istusime, pikad joogid ka ja mul käis jälle kummaline (nagu nad iial mittekummalised oleks) deja vu, kui üks hästi tätoveeritud tüüp hakkas rääkima, kuidas sellest trepist sealt künka pealt hea foto saaks. Lainurk ütles ta.
Koju jõudsin, siis need tüübid siin loomulikult magasid täpselt selle koha peal ja nendes kostüümides, kus neile uni oli tulnud. Nigu lapsed, eksole.

Inimesed, kellel on mõningane kurvameelsus või mingid depressiooni-ilmingud, võiksid aeg-ajalt käia ööklubides tantsivad inimesi vaatamas, oli Aivi eileõhtune tähelepanelik tähelepanek. Tantsivad inimesed on ikka nii tore lõbus vaatepilt. Eriti kolmapäevaõhtuses Illukas, kuhu paistab alati sattuvat igasuguseid ilusaid ja huvitavaid rõõmsaid inimesi, et kohe lust vaadata.

Ma kallasin täna ka terve tassitäie koorega kohvi kraanikaussi. Koorel oli lehma maitse. Mul on tundlikud meeled.
Vahel on see nii hea. Usu mind.
Vahel on see nii halb. Usu mind.

Kohe hakkabki kool. To do list, mille ma sessi ajal koostasin, on ikka veel seina peal ja ma olen selle 10-st punktist ära täitnud umbes 2 või 3.

Võtsin lapselt arvuti ära ja ta on viimaste päevade jooksul teinud imelisi meisterdisi legodest, tükeldanud papist ja paberist kääride abil imepeeneid kujundeid välja ja praegu voolib savist muinasjutuloomi. Makaronidieedist pole loobunud. Praegu läks täiesti vabatahtlikult vanni. Väidab, et ei taha enam kunagi lasteaeda minna, ma pole rohkem juttu kah teinud sellest, kuigi september on kohe käes ja lasteaeda ma ta viin. This is gonna be so much fun.

Mul on muusikalise numbri... laulu... selle värgi ”Little Fluffy Clouds” 7 erinevat versiooni. Ja see on hea.

Arvuti jooksis kokku, nii armas. Explorer lõpetas respondimise ja puha. Mul on kuskil Ubuntu plaat, saaks kirjutaja kirjutama vägistada, saaks värki teha. Ma pole kunagi päris ise seda värki teinud, aint koolis paar korda.




Comments