Saturday, August 08, 2009

Toilet cam is for research purposes only


Mingi värk on hollandlaste ja tassialustega. Neile hullult meeldivad need. Ja mitte ainult neid omada vaid ka neid kasutada ja suunata teisi inimesi neid kasutama. Suht kummaline. Me oleme lihtsas pisikeses tudengitoas ja siin on tassialused. Harjutan nendega harjumist. Püüdlikult asetan tassi alla ja pärast korjan spetsiaalse aluse peale kokku. Kohalikke kombeid peab austama. Mitut Eesti kodu sa tead, kus tassialused on kõva teema? A ma tean ühte. See on siuke koos-elav paar ja mees on Hollandist.

But you know what the funniest thing about Europe is?
What?
It's the little differences. A lotta the same shit we got here, they got there, but there they're a little different.


Meil on nüüd jalgrattad. See on hirmtähtis. Nende asukoht näidati täpselt kätte. Nagu ka köögi ja pesemisruumide asukoht. Päris äge.

Helistasin õhtul hilja Amsterdamis Tiidule, et värke uurida ja niisama. Siis me rääkisime teistest asjadest ka ja ma ütsin talle, et mul oli hea meel teda kuulda. Ta selle peale ohkas raskelt.

Me käisime täna jalgratastega ühte hiigelsuurt (selle linna ümber vist suuruselt kolmas või midagi) looduskaitseala vaatamas. Loodus oli nagu loodus ikka. Sõita oli lahe. Jalgrattateed läksid mõnusalt metsavahelt, maantee äärest, soolombikeste vahelt. Ristmikel teeviidad linnadesse. Igast linnud mingeid oma värke tegemas jne. Sõit linnamajade vahelt loodusesse võttis rattaga umbes 5 minutit. Nii mugav. Aint lillekesed unustasime minema hakates kogemata maha. Oleks veel lahedam olnud.

Rattasõiduga ongi nii, et see on eriti eriti mõnusaks tehtud. Mõtlema ei pea peaaegu üldse, enda elus püsimise pärast ei pea muretsema, sest kõik on ilusti reguleeritud ja tuleb iseenesestmõistetavana. Jalakäijana on raske mitte ratastele ette jääda, peab tähele panema. Tähtsusjärjekord liikluses ongi: 1. Jalgrattad; 2. Jalakäijad; 3. Autod. Mis on natuke kummaline, aga autode kõigetähtsamaks pidamine, nagu meil, on ka ikka suht loll, marvan.

Värk nende ‘artistlike’ ja ‘alternatiivsete’ noorte sallivusega on kummaline, kahe otsaga vorst, eranditus koos eranditega või midagi. Nad on üleni sallivad ja leplikud niisuguste asjade suhtes nagu seda on mustanahalised, homoseksuaalsus, vähe imelik või omamoodi olemine, igasugused rahvused ja kõik mis sinna komplekti veel käib. Aga nende pähe ei mahu, et mõni teine inimene võib-olla ei ole nii salliv. Seega nad ei paista silmaotsaski kannatavat ühtegi inimest, kes pole täpselt sama salliv kui nemad. Ja nad ei salli politseinikke. Aga nad on sealjuures hästi sallivad ja tolerantsus on hirmus oluline värk neile. Oo, neid tavalisi inimesi, kes elavad oma pangalaenuga ostetud kodus ja käivad tööl ja maksavad makse – neid nad kah ei salli. A muidu küll. Ja Nijmegen on esimene linn, kus ma squati juures mõnda mustanahalist hängimas nägin.
„Et sa armastad omasoolisi – lase käia.“
„Sulle meeldib alasti päevitada – minugipoolest.“
„Sul on ratastool liiklemiseks – heaküll siis.”
“Või et sulle ei meeldi homod – mis inimene sa ometi oled?!?”
“Sa otsustasid politseinikuks hakata – surm sinusugustele!”

Ei, siin ei tehta vahet selle järgi, millised veendumused/uskumused teistele liiga võivad teha ja millised mitte. See on mingi põhimõttevärk hoopis, marvan. Sest tegelikult, kui natu mõelda... Inimene võib vabalt olla täiesti rahulikult omaette veendunud, et homod on ikka üks väkk-väkk ja võiksid olemata olla. Las ta siis olla veendunud, mis see sinu, homosallija, asi on, mida keegi teine rahulikult omaette mõtleb. Sina mõtle oma mõtteid. Või kuidas?

Peaks varsti Ida-Euroopasse tagasi minema. Minusugusele masohhistile on ikka ebamugavusi ja ärritajaid vaja.

Mu keha on nagu fotopaber. Suvi on nagu säriaeg. Ma olen see suvi käinud mitmete maikade ja toppidega. Õlgade ja selja pealt on näha, kui pikalt ja missugustega. Päevitustriibud on mitmesugused ja erineva tugevusega. Nägu on ka pruun ja nina ähvardab koguag küljest ära kooruda.

- Mis teil siin juhtus?
- Anekdoot.

Ma nägin unes, kuidas ma hästi-hästi palju nutsin, sest mu õde suri ära. Oi, mai taha siuksi unesid.

Oh, see Willem (ma nimetan teda nii, sest mai suuda ta keerulist liitnime hääldada, kirjapildi meeldejätmiset rääkimata), kelle toas me elame on ikka nii lahe. Selles mõttes, et ma tegelt ei tunne teda, sest me nägime teda umbes pooleks tunniks aint. Aga tal on nii palju nii coole raamatuid, et suremaha. Ulmet on palju. Igasugust. Ja head muusikat on ka isuga.

Paistab, et me lähme nüüd varsti linna.

The grass is always greener in Amsterdam.

No comments:

Post a Comment