Sunday, September 13, 2009

Barking at the new moon

Kohustuslik pärast-paartimist emo-lõiguke.
Mõtlesin, et võiks niisuguse teha. Ennast/olukorda haletseda, sest Kõik lähevad ÄRA. Londonisse tavaliselt, aga ka teistesse kohtadesse. Ja mõnikord arust. Ja üldse. Aga siis ma sain 12 tundi üleni magada ja vanama andis mulle kohvi ja misseal ikka.
Võinoh. Mingi ärapakkimise-kappisulgemise-kapseldamise metafoor võib ka käia.
Ma pole enam päris kindel, millistel puhkudel ma olen asja lihtsalt alla neelanud ja millal ma olen ka tegelikult päriselt üle ja missealikka... Kui seal üldse on mingit olulist vahet. Või võimalust teada saada. Õnneks, kui ma tänu oma allasurutud värkidele koolides üleni lapsi nüpeldama kukun, siis me teame.

Mõtlesin veel natuke aega niisugust asja, mida ma olin juba varem mingil kujul mõelnud, aga mis omandas visuaalsema poole, kui ma paduöösel riiamäest üles väntasin. Et mis värk sellega on, et mõnel inimesel on särav isiksus ja puudulik kirjaoskus, mõnel inimesel on uskumatu intelligentsus ja vähesed sotsiaalsed võimed jne. Siis tuligi pähe niisugune ämblikuvõrgu kujuline graafik, kus paljusid ühte punkti rakendatud telgesid mööda lähvad omadused ja omaduste väärtuspunktid on ühendatud joonega. Ja et see vastuolu või niisugune vähe kiiksuga (vastik sõna) olemine tuleb lissalt pindalast. Mingist Lemma 1.1-st, et sellel graafikul äraviirutatud ala pindala on konstantne suurus. Ja et selle pärast ongi ühte telge mööda väljavenitamise korral mõni teine telg vähem saanud. Ja et kui mõne inimese graafik olekski mingi peaaegu et korrapärane hulknurk ümber null-punkti, kas see oleks siis sügavalt igav inimene.
Ja kohe pärast seda mõtlesin, et see pindala-teooria ikka ei tööta, sest ma olen näinud ikka sitaks lahedaid inimesi, kes ulatuvad mitmesse suunda ja ka siukesi, kes ei paista ühtegi suunda sugugi ulatuvat.

Tiit rääkis, et üks keegi teine rääkis niisugust teooriat:
Need inimesed, kes oma elus head teevad, lähevad taevasse. Need inimesed, kes oma elu jooksul halba teevad, lähevad põrgusse. Aga mis juhtub nende inimestega, kes kogu oma eluaja jooksul eriti midagi ei tee, kes lihtsalt on? Need inimesed lähevad saviks tagasi.
Kuigi ma ei tahaks seda uskuda, et osa inimesi ongi mõttetud. Sest ideeliselt kõik inimesed on kellegi kordumatult andekad pojaraasukesed või tütretirtsud. Ma usun, et peaaegu kõik inimesed tunnevad ennast erilise ja harukordsena. Tunnevad tihti, et nad ei sobi, et nad on omapärased, et nad erinevad Nii Kohutavalt Palju. Tulevad aeg-ajalt omaarust täiesti uskumatult originaalsete ideede peale ja usuvad, et ühel päeval nad muudavad maailma. Neil on keegid, kes armastavad neid mingitel erilistel sädelevatel põhjustel jne.
Ja ikkagi haarab mind tihti tunne, et tegelt on nii paljud, peaaegu enamik inimesi lissalt mõttetud. Suvalised. Saviks tagasi.
Seisan näiteks CoffeIni järjekorras ja kuulan kellegi vestlust pealt; loen mõnda blogi; kuulan kellegi seisukohta mingil teemal; vaatan kedagi püüdmas kellelegi muljet avaldada ja ei näe nende erakordsust, näen ainult nende tühisust. Ja muidugi tunnen ennast mõistlikul määral halvasti niimoodi mõtlemise pärast.

Lapse eelmistel kossidel olid külje peal lukud, jube mugav, luku käsitlemine on tal suht käpas. Uutel kossidel lukku pole ja üldse on lukuga kossid nõrkadele. Esimese päeva käis lihtsalt halvasti seotud paeltega lasteaias, täna hakkasin leiutama. Et jalanõu jalas püsiks, aga paelu ei peaks siduma. Vist mõtlesingi välja. Kuuest paelaaugust esimesse kolme panin paela ja lipsu ja puha. Kusagilt kõrgemalt õmblesin ketsi keele mõlemasse serva kummpaelad ja nende teised otsad kinni talla lähedale ketsi külje külge. Kumm tõmbab keele vastu kossi sees olevat jalga ja ongi hea.
Ei kavatse lähiajal hakata lapsele õpetama, kuidas saapapaelu siduda. Sest ma ise ei seo. Oskan ikka, aga ei viitsi. Sest häda ja viletsus on see sidumine. Eriti mingis õuemineku-elevuses. Küll ta õpib sõlmima ja pusama mõne teise asjaga seoses.

Mul on tunne, et mingi asi hakkab varsti juhtuma. Mingi põnev erutav hea asi. Nüüd ma ootan seda. Teen vahepeal omi asju, sest ega ta kusagile mujale ei lähe. Tuleb nigunii. Natuke on siuke detektiivisarja vaatamise tunne. Et kas ma arvan enne selle tulekut ära, kust see tuleb ja et tahaks teada, kas selle kohta on juba vihjeid olnud või mitte.

"Drink up young man, it will make the whole seduction thing a lot less repugnant."

Olgu. Tunnistan üles. Ma olen sinu eest asju varjanud, mu pühendunud lugeja. Ma hakkasin Dexterit vaatama. Juba mõnda aega tagasi hakkasin. Täna sain esimese hooajaga ühele poole. Nakatasin ka Aivit ja Tiitu. Päris äge ikka.

Kusjuures, näiteks mina arvan, et minu komme loengu ajal blogida on hea omadus. See tähendab, et mul mõte liigub. Mõnes loengus liigub loenguteemasid mööda ja ma ei saa iga kord ju üle klassiruumi mölisema kukkuda, kui mul miski seostub või mõtet tekitab. Ja mõnes loengus liigub mõte mingeid teisi teemasid mööda. Vähemalt ei vahi ma tühjal pilgul õppejõudu püüdes välja arvutada tema parasiitsõnade keskmist sagedust. Mis võiks ka muidugi kasulik olla, kui nüüd mõtlema hakata.

Vahel tuleb mul ette perioode, kus mulle tundub, et inimesed on minu vastu.
Vahel tuleb ette aegu, kui inimesed ei paista minust hoolivat.
Mõnikord tundub, et kõigil inimestel peale minu on midagi tarka teha.
Praegu on periood, kus keegi mind kuulata ei viitsi. Vähemalt 3 korda päevas hakkan vastama mingile küsimusele või mingit juhtumit kirjeldama ja poole minu jutu pealt läheb see inimene wc-sse, vahetab teemat, hakkab smsi kirjutama, alustab vestlust kellegi teisega, asub raamatut lugema, asub mingit oma põneva lugu jutustama... lõpuks, kui seda juba umbes miljon korda on juhtunud, on see juba suht naljakas. Sest mismõttes sedasama lolli asja ühele inimesele nii palju kordi saab juhtuda. Ma võiks vabalt üldse rääkimata-olemata olla, sest ma ei saa ühendust kellegagi. Ei mõju. Käin nähtamatuks. Ulme.

korraks mõtsin, et äkki peaks nüüdsest ütlema hakkama, millal ma siin nalja üritasin teha ja millal ma tõsine üritasin olla... ei.

3 comments:

  1. Jah muidugi - inime tahab TÄHTIS olla. Ning kui muidu ei saa, siis paneb needi keelde või rõnga mokka. No las paneb, pangu jumala rahus kui muidu ei saa, et oleks tähtis.
    Mina arvan, et Sinu blogi tekste võiks koguni avaldada pealkirjaga "Mirjami mõtisklused". Nad on teistmoodi kui mõni sügava kire ja maailmavaluga või niisama ainult Zavoodis käimisest. Sul on keeruline tehtud päris lihtsaks. Nii ta vist ongi, aga kui palju seda teha osataksegi?
    P.S. Emme on Sul ka priima.

    ReplyDelete
  2. Kadi22:30

    Mõtlesin, et olen esimene, kes ütleb, et keerulise lihtsaks kirjutada ja nii on hea lugeda. Nii on isegi kõige keerulisemaid asju oma elus lihtsam vaadata.
    Mulle meeldib väga Su kirjutisi lugeda. Neis on kohe midagi, mis tühjad kohad täidab.

    ReplyDelete
  3. Aga ma loen loengus su blogi, mida sa oma loengus kirjutasid. Milleks meile üldse haridus?

    ReplyDelete

There was an error in this gadget