For why are you in this prison put?


Suvel oli mitu hullumeelsust, mis tõi kaasa mingisuguse lollaka ettekujutuse, et minu näol ongi tegemist sellise olevusega, kes saab endale lubada hullusi. Muude hulluste ja meeletuste hulgas jätsin paar arvet maksmata. Meelega. Puhtast mässumeelsusest. Vastikud suurfirmad oma ahnusega siin pigistavad minu käest mingeid kokkulepitud tasusid välja, umbes nagu nad midagi mulle iial vastu annaksid. Noh, peale kokkulepitud teenuste, ma mõtlen.Täpselt siuke hullumeelne mõte, mida ma endale lubada ei tohi.
Igatahes. September on ametlik näljakuu ja võibolla varsti, kui ma just Leiutajateküla Murcaks (leiutab raha) vahepeal ei muutu, ka internetivaba kuu. Või kuulõpuke. Otsake. Sabaotsake. 9 päeva veel. Pinssi ei anta. Õppetoetust ei anta. Sest kamm oon, esimese aasta tudeng on ju kõriauguni kahtlane ja teda ei tohi toetada, tuleb vaadata, mis ta sealt ülikoolist üldse otsib. Minesatea, äkki ongi aint raha peale väljas. Missiis et juba mõni aasta käinud. Missiis et magistriõpe. Esimene aasta on esimene aasta, reeglid on reeglid, september on september.

Kusjuures, mõningatel juhtudel, auk ei ole auk.

Mis inimesed need on, kes saavad oma lapsed enne kümmet magama? Kuidas see käib? Mis paganama moodi nad seda teevad? Laps ei jää ju magama, kui ta ei taha. Samuti ei saa teda üles ajada, kui ta ei taha. Häda ja viletsus. Ma pean kuue tunni pärast ärkama. Ma pean veel kolm korda seitse korda arvutusi tegema. Ma pean hommikuti nahast välja pugema ja üleni maksimaalselt võimekas pedagoogiline reemus energiline kannatlik funktsioneeriv lapsevanem olema teda äratades. Hhhommikul. Nagu... sel ajal, kui ma veel ärkan.

Matemaatika olümpiaadid on üks õppeaine mul. See on üks nendest, mis mulle hullult meeldib. Tegelikult meeldivad mulle peaaegu kõik mu ained praegu. See meeldib eriti selle pärast, et sellel on mingit pistmist matemaatikaga. Ma iga praks olen üleni mahasuremas, kui nummid ülesanded. Kui võluvad püstitused. Kui seksikalt palju võimalusi läheneda. Kui armsaid nõkse need võivad sisaldada. Oh...
Noh ja siis on seal need häirivad kutid, kes kõik umbes 7 korda kiiremini välja mõtlevad, kui mina. Aga samal ajal nagu meeldiv ka. Sest nii ilusti mõtlevad.
Noh ja siis ma kohe mõtsin, et kas enamasti ongi nii, et mulle meeldivad asjad häirivad mind samaaegselt. Ja et mis haigutamapanevalt pastelset tooni tunne see küll on, kui mulle miski meeldib ja see mind sealjuures üldse ei häiri. Ei see meeldimine. Ega ka see asi, mis meeldib.

Pedagoogika alused mulle ei meeldi. Nagu täpsustuseks väitele, et mulle peaaegu kõik ained meeldivad. Sellest ma räägin ükspäev, kui see mind jälle üleni endast välja on ajanud, pikemalt. Mulle nii meeldib endast väljas olles kirjutada. See on nagu siuke kehaväline kogemus.
Nii nõrgad killud mul täna. Õuudne.



Nii. Ma panen nüüd selle video ka siia. Ma kõikaeg käin ringi ja näitan seda inimestele.
Mul on mõningane ted.com'i vaimustus. Ja üldse internetist loengute vaatamise/kuulamise. Hullu lahe.
Piff on ka lahe. See, mis ta räägib, on ka lahe. Ja loomulikult see, kuidas ta räägib.



Comments

  1. Kas sul ei olegi enam palju kommenteerijaid?

    ReplyDelete
  2. Sa oleks võind siia juurde lisada, kasvõi mõne sõnaga oleks võind, millest seal see naine räägib. Mina sain aru ainult kahest sõnast: “this world” ja “we”. Ma tean küll, et Eestimaal inglise keelt osata ja rääkida on peen, ja öelda midagi inglise keeles oma jutu sekka peab haritud inime konguni oma kohustuseks. Igatahes hoopis peenem kui oli vene ajal vene keelt rääkida, kuigi mõnikord öeldi “пока”. Saksa aeg võis küll ka saksa keeles midagi öelda, et ei saaks öelda, et oled päris loll (ühele mu sõbrale väga meeldis üks saksakeelne sõna - “ausgezogen”, mida ta ütles suurepäraselt, pea ilma aktsendita, aga mille tähendust ta täpselt ei teadnud), aga nii populaarne see ei olnud kui möödunud sajandi alguses. Siis oli saksa keel sama populaarne kui on täna inglise keel.
    Mina oskan ikka ka natuke inglise keelt (peab ju), aga kui räägitakse, siis saan aru ainult kui räägivad kas Tony Blair või Andrus Fogh Rasmussen, vahest mõni BBC diktor. Teised teevad seda nii ruttu, eriti ameeriklased, kellel pealegi on omamoodi väljaütlemine ka, et on mulle jääb ainult üks sõnamulin.
    Nii et võiksid natukenegi mind valgustada, mida see naine nii innukalt rääkis. Et ta innukas oli, sellest ma sain aru küll.

    ReplyDelete
  3. Sirlale: mul pole kunagi palju kommenteerijaid olnud.

    ReplyDelete
  4. Sirla.
    Mida Sa oled mõelnud sõnaga "enam"?

    ReplyDelete
  5. ms, soovitan taotleda majandusstippi. mina viis aastat tagasi sain, kohe õpetajakoolituse alguses. kuigi öeldi, et lootust pole. seda öeldakse vist kõigile ja siis keegi ei taotlegi.

    kui kätte sain (oktoobris maksti kahe kuu rahad) ostsin ilusa punase vihmavarju ja kaotasin selle varsti ära ka.

    ReplyDelete
  6. Tegelikult, kui ma siin juba targutama hakkasin, siis võin samahästi ka laste magamaineku värgi koha pealt sõna võtta (sarnanedes ilmselt siis mõne naistejakirja nõuandetädiga).

    Võtmesõnaks on rutiin ja kindel magamaminekurituaal. Minu vastselt kolmesel siis näiteks pesuskäik, 2 juttu ja 3 laulu.

    ReplyDelete
  7. kell 9 tuli surnuks ja ise ka teki alla
    aga kui väljas kõik tuled põlevad ja maja koliseb siis see ei õnnestu hästi
    aga mina nii tegin
    ja kõik imestasid mis ime lapsed mul on

    ReplyDelete

Post a Comment