põrrmugi

Kõigepealt ma magasin sisse. See on päris huvitav, et niisugustel päevadel olen ma midagi teinud juba enne ärkamist. Sest muidu on päeva esimene tegevus ärkamine. Sisse magamine on enne ärkamist ja see on selle päeva esimene asi, mida ma tegin. See pole öine asi – öine oleks halvasti magamine. See pole ka eilne asi – eilne oleks hilja magamaminek. Ma täna hommikul esimese asjana magasin sisse. Siis ma ärkasin. Ma tahtsin kooli minna ja hurjutasin ennast selle eest, et ma sellesse seminari nüüd hiljaks jään. See on hea seminar. Ja kasulik ja meeldiv. Ja kell kaheksa(!) hommikul(!).
Siis ma mõtsin, et ma olen tegelt supernaine ja väntan 7 mintiga kooli ennast. Ilma kohvita. Ilma hambapesuta. Ja ma ei saaks öelda, et nii alati läheb. Mul läheb suht harva nii huumoriseebilikult tobenaljakalt halvasti, et mu rattakumm osutub täiesti tühi olema just sel hommikul, kui ma olen hiljaks jäämas sellesse seminari. Veel harvemini juhtub seda, et mingid räpased lurjused mu rattalt selle vidina öö jooksul ära kruvivad ja nahka pistavad. Või kuhu iganes. Istusin kell kaheksa hommikul külma trepi peal, pump näpus ja mõtlesin elu üle järele. Seminar kestab vot nii kaua, kooli kõnnin ma nii kaua, teine tund hakkab umbes sel ajal, tagasi pean ma tulema siis, bussipilet lõppes just täna ära, Roland läheb kooli umbes sellepaiku, Koiduga oli kokku lepitud siuksed asjad... tähendab – ma ei tohi täna kooli minna.

Logopeed on ainus olevus, kes võib 5-aastasele lapsele tõsiselt väita, et sõiduautod teevad drin-drin-drinn.

Läbi nägemine.
Mul on see vastik tunne, et mingid inimesed üleni näevad mind läbi. Minu mõtete sisse ja maskide taha. Mitte et ma oluliselt salakaval zorro-beib oleksin. Rohkete identiteetide ja vastassuunaliste rollidega. Seda otseselt mitte. Lissalt. Midagi on ikka minu. Ja suht alastav tunne on, kui mõned närakad siin röntgenpilguga ringi luusivad.
Ma vahel näen teisi inimesi läbi. Näen nende sees või küljes või nendega kaasas mingit asja, mida nad ei tahaks näidata. Või mille kohta nad ei tea, et neil see on. Või mida keegi teine ei paista neil märkavat. Ega ma koguaeg ei näe. Selleks hoolin ma üldiselt inimestest, kes pole otseselt mina, liiga vähe. Või siis mingi teine loogiline(?) põhjus. Aga mõnikord ikka näen. Ja natuke paneb mõtlema, et midakuradit.
-et miks mina seda näen
-miks teised ei näe
-mis ma nüüd sellega peale peaksin hakkama
-kas ma päriselt ka või aint kujutan ette, et näen

Mulle nii meeldib see pangateenus, millega saab endale sõnumi tellida, kui raha juurde on tulnud. Need korrad on aint halb, kui ma hullult ootan raha ja siis tulebki sõnub ja siis on see mingi lollakas reklaam. Sama lugu nende kergelt pingeliste smsi rallidega. Ja ”eks ma siis tekstin, kui ma linnas olen”- asjadega. Reklaam smsiga on ikka suht nõrk.

Sisemine soojus. See on see ulmeline asi, millest meile nõustamise ainetes räägitakse. Üks niisugune mittemõõdetav mittekontrollitav hirmus oluline omadus, mis nõustaval psühholoogil võiks olla. Sisemine soojus... see juba kõlab ilusti. Ja seda on hea öelda, tal on nii ilus sõnatakt. Rütm. Seeasi noh, kuula ise. Kuna ma siin käin ringi ja püüan kaardistada või mingile süsteemile allutada oma arusaama heast õpetajast, siis ma nüüd ükspäev mõtsingi, et sisemine soojus on äkki üks niisugune asi. Oot, lasma mõtlen... see vist ei ole tingimata kohustuslik. Jep. Saab ilma ka. Aga on olemas mõningatel väga headel ja mõjuvatel õpetajatel. Inimestel üldse. Oi kui kõrini mul on nendest ’naljadest’, et õpetaja on ka inimene.

Sisemine külmus oleks ka muidu huvitav asi.

Järgmine Lippur, minu eesel. Ma teile teen veel Lippurit.

Mina hakkasin saatanlikku piiblit lugema. Põhilaks on see, et ma kellelegi näitan, mida ma lugema hakkasin ja ta küsib mis see on, pärast seda, kui nad on pealkirja kaane pealt kokku veerinud. Siis ma ütlen, et see on saatanlik piibel. Siis nad ütlevad ’aa.’
See on palju kasutajasõbralikum kui see tavaline? õige? esimene? piibel. Seal on muidugi ka oluline märkus, et 69ndal nad juba oskasid asju müüdavalt-söödavalt kirjutada. Inimkond oli vahepeal arenend. Raamat ise on muidu suht huvitav. Kohati vaimukas. Kohati tahtlikult.

Minu jaoks eraldi kategooria raamatuid on unenäoraamatud. Need raamatud, mida ma loen enne magamajäämist ja tänu sellele, et ma neid lugesin, tulevad mul imeilusad huvitavad üleni nauditavad unenäod. Põhiliselt on sellise efekti saamiseks vaja ulmeraamatuid, kus tegevus toimub mingil väljamõeldud muinasjutumaal, kus asjad on vähe teistmoodi. Eelistatavalt imelisemad, ilusamad, kergemad. Teistmoodi. Näiteks ’Stardust’ oli üks niisugune raamat. ’Arbuusisuhkrus’ mõjus ka umbes niimoodi. Kuigi, nagu öisest vaidlusest Tiiduga võis välja lugeda, pole mina sellest raamatust sugugi õigesti aru saanud ja ei peaks siin sugugi tarka panema.

Mis sõna on ’sugugi’? Ja miks on ligikaudu sama kasutusega sõna ’põrmugi’? Kust see tuleb? Sugu ja põrm. Ja veel niisuguse koha peal ja veel sellisel kujul. Jube huvitav.

Meile räägiti ühte naljakat asja filoloogide e-kursuste kohta ja siis me naersime.

Kõrgema kunstikooli tudengid ongi niisugused, nagu neid võiks ette kujutada. Nad teevadki ligikaudu selliseid asju, mida neilt, kunstitudengitelt, võiks oodata. Käivad sellistes kohtades ja arvavad niisugusi asju. Ligikaudu. Nii esmase vaatluse põhjal otsustades. Ja see on tegelikult üleni tore, sest minul näiteks on alati hea meel tõdeda, et minu poolt ette kujutatud, minu peas olemasolevad inimesed on ka päriselt olemas.
Kusjuures, väidetavalt on ka Pariis niisugune, nagu sa võiks teda ette kujutada. Ja London. Ja Iirimaa. Sellised asjad ongi. Nagu joonistatud. Nagu väljamõeldud. Nagu filmis.