Reality Impared

Kõigepealt on see aastaaegade teema. Vaata, kevadel on alati see tunne, et see kevad ongi just see kõige erilisem kevad. Iga kuramuse kevad olen ma valmis ennast lõhki imestama, kuidas üks kevad saab niisugune olla, Mitte Kunagi pole kevad niisugune olnud.
Sügis on alati samasugune. Igal sügisel on kõik varemolnud ja alles tulevad sügised korraga. Sama meeleolu, samad lõhnad, samad mõttekäigud. Ükskõik, mis ümberringi toimub, mida ma teen, kus või kellega käin. Sügis on alati nii üleni... sügisene.
Mul on nohu ka. Ajab aevastama.
Mul on vaja tööd ka teha. Ajab kirjutama.

Käesolev sügis on minu kaheksateistkümnenda kooliaasta algus. Karm värk. Kui ma niimoodi jätkan, olen varsti üks nendest inimestest, kes on terve elu alates kuuendast eluaastast igal sügisel kooli läinud. Poleks koolil nii halba mainet ja poleks kõik kooliga seonduv nii... kooline, ei kõlaks see üldse nii... sügiseselt.

Mul on kasvav vastumeelsus slaidiesitluste suhtes. Esimeses järjekorras nende suhtes, mida loengutes näidatakse. Mul on õnneks hästi vähe niisugusi loenguid praegu ja üldse.
Vastumeelsus on halvasti tehtud slaidide suhtes. Niisugused, kuhu on täislaused ja hästi palju pikka juttu kirjutatud. Ja niisugused, kus on mingi asja kohta mingid punktid, aga need ei ole tegelikult punktid, need on tegelikult omavahel seotud laused, peaaegu jutuke, mille ette on slaidiprogramm need slaidistiilis punktid toppinud.
Vastumeelsus on ka enamvähem heade slaidide suhtes, mida halvasti kasutatakse. Näiteks ongi keegi mingid märksõnad või kavapunktid slaidi peale pannud ja täitsa mõistlik ja oodatav. Lissalt esitleja jutt sinna juurde kattub sõnasõnalt slaidil olevaga ja midagi ei lisandu. Nagu... mida ma sellest saama peaksin? Kinnitust, et ma oskan lugeda? Teada, mida mul on veel teada saada?
Lisaks hakkab mul täiesti vastu slaidiesitluse ise tegemine. Ei taha. Kui mingit ettekannet või tundi pean andma, püüan ikka ära pääseda sellest. Panen pidepunktid endale paberitüki peale kirja või kritseldan märksõnad tahvile. Arvuti ja programmi ja prožektori ja klikkimise juures kaob minumeelest nii palju esinemisest ära. Kontaktist publikuga. Aga võib olla, et seda distantsi on mingis enesekaitse mõttes hoopis hädasti vaja. Mõnele. Või mulle mõnel teisel puhul.

Eile õhtul oli vein ja veinike. Täna on koguaeg kohv ja kohvike. Hullult tahaks. Ikka natuke vägistan ennast mitte. Ühe hommikuse aint tegin. Sest mudu on äkki paha. Juhtub midagi või nii. Joon liiga palju kohvi ja pärast kahetsen. Nutan kibedaid kahetsuspisaraid. Mõtlen, et miks ma küll ometi ei kuulanud, kui nad ütlesid. Paras nüüd mulle. Hooletuse eest. Peab ikka mõtlema, igal teol on tagajärg.

Not horny. Sexually focused.
Not easy. Horisontally accessible.

Inimesed tahavad endast jätta muljet, en tad on ’magamistoas pöörased’. Nad teevad asjatundlikku nägu ja esitavad täpsustavaid küsimusi käeraudu nähes. Teevad mingeid kolmemõttelisi kulmukergitusi sõnade ’piits’ või ’piinamine’ peale.
Mõni päev ma üldse ei taha, et inimesed minu suunas kolmemõttelisi kulmukergitusi teeksid. Mõni teine päev jällegi...

Oo ma käisin ju lastevanemate koosolekul ka. Laps mul on juba kolmandat aastat lasteaias ja see oli esimene koosolek, kus ma päriselt kohal olin. Seal on mingit pistmist mainekujundusega ja mingi näilise seosega (1)hoolimise ja (2)koosolekutel käimise vahel. Ma kah ei tea. Humoorikas oli. Tegin kildu. Ma siuke huumorivend ikkagi. Kõige hullem koht oli see, kus mina niisama meeleolu mõttes ühe koha peal Tiitu tsiteerisin ja kõik jäid vait. Lihtsalt, täiesti vakka, sest see oli üleni kohatu asi, mida terve karja emade keskel kõva häälega öelda. Siis ma ikka vabandasin ka. Tegelikult ma ju ikkagi hoolin ja arvestan. Ka vastik olemise vahele, kas tead.

Mulle natuke tundub, et Rolandi sõbrad natuke kardavad mind. Mulle natuke tundub, et ma pole selleks isegi natukenegi põhjust andnud. Ma natuke arvan, et see on siiski natuke lahe. Isegi, kui ma seda aint ette kujutan.

Äädikakärbsed.

Natuke sellist vallalise tüdruku juttu ka. Või üksiku kibestunud naisterahva juttu. Kuidas võtta.
Tead neid inimesi, kes kellegagi käima hakates temaga igal pool käivadki. Tekib mõnele muidu täitsa toredale inimesele kõrvale mingisugune tolgus, keda ta siis igale peole ja koosviibimisele kaasa tarib. Kellega ta igal pool koos esineb. Üksi enam käia ei saa. Kahe üksikult võibolla väga toreda inimese asemele tekib mingi uus ollus – paar. Pealegi on see uus ollus, kuigi üldiselt enamvähem inimese omadustega, tihti suht tüütu kaaslane, sest sellel on sisekonfliktid, aeglasem otsustamisvõime ja alkoholi lisamisel vähe teistsugune arusaam väärikusest. Ja mitu asja veel. Nojah. See on see eellugu. Las ta siis olla, kindlasti on see lihtsalt kadedus minus rääkimas ja kindlasti on selles midagi muinasjutuliselt ilusat, et inimesed teineteist leiavad ja enam iialgi ise olla ei taha.
Aga. Milleni ma tegelt jõuda tahtsin, on display pildid. Suhtlusportaalides, igast profiilides, messengeris. Mismõttes sa topid selle inimese ka oma display pildi peale? Ma saan aru, et sa pole enam kunagi üksi nüüd, kui sa oled leidnud selle Ühe ja Õige. Et sa oled koos temaga peol, voodis, kodus, linnas, heas ja halvas. Aga kas sa siis nüüdsest alates pole ka kunagi üksi internetis? Omaenda sõpradega chattimas. Kuidas see üldse võimalik on? Kas sind siis üldse enam pole? Ja kuidas sa pärast näiteks lahkuminekut tagasi endaks käid?
Sama arutelu ja tähelepanekud lapse saanute kohta ka, aga seda ma mõistan natuke rohkem juba.

Lisaks sellele, et Oliveril on särk tekstiga ”Think outside the box,” on tal ka särk tekstiga ”Sex, Drugs and Rock’n’Roll.” Päriselt ka. Ma eile nägin.

Comments