Friday, September 11, 2009

sa vahi raiska


Mingeid värke on koolpäevade jooksul mingisse openoffice'i faili kogunend, näe.

See on nii haige. Meile räägitakse iga päev niisugusi asju, mida õpetaja peaks olema ja kuidas ta peaks käituma. Milline on õpetajaks olemise mõte ja eesmärgid. Millised on kooli ja hariduse eesmärgid ja idee üldse. Haige selle juures on see, et peaaegu kogu see jutt on risti vastupidine sellele, mida mina ja mu tuttavad on kooliajal läbi elanud. Ma ei ürita siin väita, et kogu mu kooliaeg oli eranditu piin keset õõvastavaid pedagooge, aga noh... suht kaugel ka sellest esialgsest säravast hariduse/õpetamise ideest.

Eiei, mitte see ei solva matemaatikut pisarateni, kui talle öelda, et tema mõistus on väiksem igast positiivsest epsilonist. Hoopis see, kui keegi julgeb kusagil kõva häälega välja öelda, et äkki peaks koolides vähem matemaatikat õpetama või ehk peaks mõned matatunnid hoopis paari humanitaaraine vastu vahetama. Siis kõik ahmivad õhku. Siis on kõik isiklikult puudutatud.

Ma sain juba natuke tuttavaks selle legendaarse kutiga, kelle kohta käib üldiselt ainult see lause: IT esimesel kursusel on üks pime. Ja oligi. Läksime ükspäev koos füüsikahoonesse ja tulime pärast tagasi ka. Päris niisugune põnev ettevõtt. Ma pold kunagi ühtegi pimedat juhtinud. Ratastooli olen lükanud, see oli suht vahva. Tegelt oli pimedat juhtida ka vahva. Kuigi ma teda korrapäraselt ustesse, inimeste ja äärekivide vastu juhtisin. Ja siis naersin. Sest nii tobe nagu. Täiskasvanud teadlik inimene usaldab minu kätte oma elu, tervise ja loengussejõudmise ja mina käin sellega täpselt nii hooletult ümber. Ise veel õpetaja. A ta vist väga ei pahandanudki. Ja ta kannab särki tekstiga 'lahinguväljal näeme, raisk', mille ma suht selles kontekstis laheda leidsin olevat.
Siis ma mõtlesin, et tegelikult ongi see suht levinud asi. Mingi vältimatu takistaja kõrvalt ülikoolis käia. Kevadel lõpetas ära üks tüdruk, kes oli ratastoolis. Tegelikult lõpetas kevadel ära üks tüdrkuk, kes kasvatas üksi neljaaastast last. Ja esimesel kursusel on üks poiss pime. Ja kolmandal kursusel on üks poiss Rauni. Igasugustest asjadest hoolimata saavad inimesed teha oma... tegemisi. Ma oleks peaaegu kirjutanud 'unistusi teoks' aga näe, ei kirjutand ikkagi. Napikas.

Halbasid õpetajaid, ma just otsustasin, on kahte sorti. Esimene sort on need õpetajad, kes teevad lapsele dämmi. Kahjustavad teda. Alandavad või mõnitavad. Või näiteks löövad. Või kiusavad taga või lausa ees. See on suht halb kõik kokku. Teine sort halbasid õpetajaid on need, kes ei mõju. Mingid nõrgad õpetajad. Kes ei õpeta, ei suuna, ei anna midagi juurde, kes käivad nähtamatuks ja lissalt ei teegi oma tööd nagu või teevad nõrgalt. Häid õpetajaid ma igaksjuhuks veel ei kategoriseeri. Aga praegu umbes tundub ligikaudu, et näiteks nelja sorti võiks neid olla.
Nüüd ma kopin siia selle, mis VäikeMirjam kirjutas. Maitea, kui sa teda ei tea, siis sa ei kujuta äkki nii elavalt ette, kuidas ta seda kõnet suuliselt ette kannaks. Aga võibolla kujutad ka.

Niisiis. meie psühholoogia õpetaja. Ma ei saa üle temast. Vend ise on selline 30midagi aastane. Kergelt bohem ja puha. Üleni mässaja. See Lahe õpetaja, kes ütleb, et see on väga inimlik, kui sa pohmelli tõttu kooli ei jõua ja viitab suitsetajatele kasutades sõna ‘me’. Istub laua ääre peal ja tunnetuspsühholoogia kohta kasutab sõnu nagu ‘crap‘ ja muu säärane. Iseäranis kummaline on see, et nimetab end kliinilisele psühholoogiale spetsialiseerunuks. Selle peale tekib kohe küsimus, et miks-miks ta siin siis on? Okei, see oli sissejuhatuseks. Saime ainekavad kätte ja hakkasime uurima siis. Esimene tund ju ja puha. istub vend siis laua peale, just because he can. Hakkab seletama: “Riiklik õppekava näeb ette, et ma õpetan teile neid asju, mis siin paberil kirjas. Riik tahab, et te seda õpiksite. Probleem seisneb selles, et ma ei taha õpetada teile seda….mida riik…tahab….et ma….õpetaks…” Ja ta tõusis, silus juukseid, vaatas sügavalt klassile silma ja prunditas huuli.

tsitaadi lõpp

Mul tuli esimest korda elus arvutiriistvara loengus geniaalne mõte: läheks koju, teeks kohvi, kuulaks muusikat ja arvutaks ainepunkte kokku. Sest äkki ma ikkagi ei pea enam Mitte Kunagi siia tagasi tulema. Mis ruuliks enam? Mis võik iial rohkem rokkida? Mitte ühtegi riistvara loengut mulle.

3 comments:

  1. Anonymous00:04

    kuule, ära parem hakka õpetajaks

    ReplyDelete
  2. Anonymous00:05

    kuule, ära parem hakka õpetajaks

    ReplyDelete
  3. aga kes siis hakkab!
    kas laseme õpetajaks hakata vastikutel kontrollifriikidel ja nõmedatel kibestunud vanamuttidel`!?

    ReplyDelete