sest et minu jagu sinu unenäost on pool

Hästi tihti on mingites inimest tutvustavates artiklites või jutukestes see söögitegemise teema. Kõige popim lause seal on: "ma pole niisugune inimene, kes ajaks kokaraamatust näpuga järge." Nagu halvustavalt natuke. Umbes nagu kõik inimesed, kes kasutavad söögi tegemise juures mõne õpiku või näpunäite-raamatu abi, on tegelikult sügavalt igavad ja mõttetud loomakesed, kellest pole iialgi mõtet mingit portreteerivat lugu kirjutada.
”Mina pole mingi niisugune matemaatik, kes ajaks õpikust näpuga järge, ma ikka improviseerin ja nuputan selle abil, mis mul parajasti peas leidub.”
(siia vahele veel terve arutlus, kas söögitegemine on kunst või teadus või mõlemad ja kas matemaatika on kunst või teadus või mõlemad ja mis vahet seal üldse on ja mida see kõik tähendab ja kuhu see kõik laieneb.)
Igatahes. Mis ma öelda tahtsin. Tavaliselt teen ma süüa retsepti järgi. Näiteks kooke ja värke. Ikka kokaraamatust mingi asi välja. Mudugi on aja jooksul kogunenud terve kari kooke ja värke, mida ma oskan juba peast teha ja ise asju juurde või juurest ära nuputada. Alguses ikka on mingi raamatuke juures. Eriti meeldivad mulle need eesti tädide tehtud raamatud, kus on päriselt teostatavad söögid sees.
Täna ma teen õunakooki. Selles mõttes on täpselt raamatu järgi, et ma vaatasin raamatust, kuidas seda teha, jätsin meelde ja tegin ikkagi teistmoodi. Ei pannud kahe kihi lehttaigna vahele aint õunu ja suhkrut. Panin riivitud sidrunikoort, banaanilöga ja kaneeli ka. Praegu on ahjus. Eks siis paistab, kuidas tuli.

Alguses, kui mingi isuäratav tüüp pinnale ujub, tuleb ju mängida. Samme seada. Mitte kõike talle jalge ette valada. Ikka tasapisi. Mingit natukest salapära harrastada. Suuremalt jaolt ikka endale hoida ja ennast vaos hoida. Sest mudu ta jookseb. Sest keegi ei taha mingi poolvõõra piffi sisemisi hirme ja saladusi niimoodi labaselt enda nina alla vedelema. Natukese kaupa. Mingite poolmaskidega. Põnevus peab olema. Siuke sutike müstika. Ei, mitte mingi odava selfhelp raamatu räpane võrgutamis-reeglistik, aga midagi ikka. Nõrk on ju niimoodi etteaimatavalt. Tobe on ju niimoodi lihtsalt ja otse. Sõbrannad on sul selleks, et neile saladusi rääkida. Oma psühholoogi juures võid puruks ennast nutta. Proovi olla, eksole. Mõtle ikka, mis sa teed, onju.
Häda ja viletsus on hoopis seal, et hiljem, kui sellest isuäratavast kutist saab vaikselt hoopistükkis partner. Siuke tugi. Mitte päriselt teine pool, sest kammoon, üks pluss üks on meil jätkuvalt kaks (vahel kolm, aga see on üks teine jutt). Aga ikkagi. Igal isuärataval tüübil on potensiaali saada mingiks vähe tähtsamaks asjaks hoopis. Sellisel juhul on juba hoopis väga väga pahasti, kui seal on mingi müstika ja salapära. Sest see tekitab kahtlusi ja paranoiat ja usaldamatust. Just need asjad, mida siis sugugi vaja pole. Ja siis ongi hukas.
Või lissalt on mul vahepeal halvasti jopand.

Oot... Mul pole viimasel ajal üldse jopand, õigejah.

Armukadedusega on niimoodi.
Kui minul see on, siis ma kohe imestan. Võibolla ma olen sellest rääkinud ka. Armukadedus on minu peas siuke asi, mis on täiesti totakas. Kui ma kellestki hoolin, miks ma peaksin tundma, et mul on talle õigusi, mida kellelgi teisel pole. Miks ma üldse peaksin kunagi kellegi suhtes midagi niisugust tundma? Nii loll nagu. Mingeid omandiõigusi taga ajada. Olla kade inimsuhetes. Ja ikkagi vahepeal tunnen ja siis kohe nuputan, et kust tuli, mis tegi, millal ja kuidas. Hirmus põnev. Enda teadlik jälgimine ja analüüsimine, ilge psühhide värk mu meelest.
Kui kellelgi teisel on armukadedus, on mul suht suva. Välja arvatud siis, kui selle väidetavaks põhjuseks mina osutun. Sest see on natuke kompliment. See tähendab, et mind peetakse vääriliseks vastaseks. Potensiaalseks võitjaks. Vähemalt võrdseks. Tavaliselt ilma, et ma seda positsiooni taotlenud oleksin. Tavaliselt mind justkui kellegi peas mingile kõrgemale kujuteldavale positsioonile asetades. Suht vahva... Välja arvatud siis, kui nad hakkavad minu hukkamisplaane genereerima või laimu levitama või muudavad mind nähtamatuks. Siis natuke imeb.

Koit: emme, miks vene keeles ei saa eesti keelt teha?

Mul on sitaks lahe teksajakk. Jah, ma tean, need läksid juba enne ruudulisi nööpsärke moest välja ja näevad siiamaani lõpmatult lollid välja. Minu oma ei näe. Minu oma on Teistsugune. Kui sa mind linnas näed, siis vaata. Hullu kena on. Läheb mu poisipeaga ka. Ja -väkväk- suurte ümmarguste kõrvarõngastega ka, ise ka ei usuks, kui näinud poleks.

Comments

  1. Mina olen kah niimoodi mõelnud.
    Ja söögi retseptide puhul võib ka alati ise midagi juurde fantaseerida

    ReplyDelete
  2. Ma olen ka seda märganud, et persoonilugudes on kõik maailma parimad kokkajad:)
    Või siis vahel harva on teine äärmus, et "pottide-pannidega ma ei jända.söögitegemine pole üldse minu rida". Aga see on kirjutatud samasuguse tooniga, et just nii on ainuõige.

    Mulle meeldib sind lugeda:)

    ReplyDelete

Post a Comment