What were the skies like when you were young

Eile seisin kaubsis trepi peal kuuldekaugusel kolmest noormehest, kellel oli vist ka esimene koolipäev koos aktuse ja muuga olnud. Mul on kuklas kõrvad. Nad vestlesid mingist oma ühisest tuttavast ja koolikaaslasest, keda nad nimetasid koodnimega Prill. Mõnes kontekstis ka tiitliga Vastik. Muuhulgas mainiti ära lähima õppeaasta kavatsusi Prillil ’nägu sisse lüüa’ ning noormehed olid pisut pettunud ja üllatunud, et nad oma kõnealust tuttavat sel päeval koolis ei silmanudki. Samuti osutus, et Prilli näol on tegemist pederastiga. Vastava diagnoosi olid noormehed talle pannud selle põhjal, et kui pederasti käest küsida tema kodutööd maha tegemiseks, vastab see: ”Tee ise.”
Ja siis ma mõtlesin, et ma pean varsti ka niisuguses keskkonnas olema. Küll pisut teises rollis, aga ikkagi ligikaudu sedalaadi inimeste keskel. Põnev.

Ja seda, et suht üllatav, kui vähe on aja jooksul muutunud nimede omistamise ja sellises olukorras tehtavate tegude stiil. Eriti selle kohta, kui palju lapsed ja kool on aja jooksul muutunud.

Täna oli meil matemaatika didaktika loeng. Selle sissejuhatuseks esitasime vahetunnil enne õppejõu saabumist oma erinevaid teooriad selle kohta, kui kohutavad õpetajad meist saavad. Hiljem märkasin, et peale minu tegi siukest teistsugust naeru lause ”piitsaga klassi ette” ainult üks mees. Minu kõrval istuv mees ütles, et ma olen haige. Nad ikka oskavad meelitada. Neil ikka jagub võtteid.

Mis mulle villaste riietusesemete juures eriti meeldib, on villa idee. See, et on olemas loomne materjal, mille saamiseks ei pea tingimata kedagi ära tapma. Mudugi võibolla on kusagil mingid hiiglaslikud villaseriide vabrikud, kuhu villa andvate lammaste kõrid pärast esimest pügamist läbi lõigatakse ja šašlõkk. Vabalt võib olla, mina ju ei tea. Mulle ikka meeldib mõelda, et villase asja saamiseks võetakse aasa peal, aas on roheline, õnnelikult näksinud lambuke, vähe pügatakse ja lastakse siis oma lambapeadest sõprade juurde tagasi. Määgima. Nii ilus idee. Ja veel see, et vill ongi mõeldud selleks, et kehal soe oleks. Kui kusagil on mingisugune mõeldud olemine. Kui kõik olemasolev on mingi missiooniga. Eesmärgipäraselt planeeritud olemas olema. Vill on selleks, et kehal soe oleks. Vabalt võib öelda, et puuvill on ka selleks mõeldud, aga see ei tule nii vaieldamatult, vahetult, otse. Samahästi võib öelda, et nafta on selleks mõeldud, et sellest saaks plastmassi teha ja selleks, et kehal soe oleks. Liiga kaugel.
Teine asi villa juures on need pakikesed, mis ma aeg-ajalt Mamma käest saan. Minu jala järgi kootud ilusad triibulised sokid. Kuigi ta on juba nii vana ja väsinud ja ta pole tehniliselt isegi minu vanaema. Lapsele koob ka. Hullult armas.
Mis mulle villaste riietusesemete juures üldse ei meeldi, on see, et ma olen nende suhtes allergiline. Või ülitundlik. Või ei talu seda. Füüsiliselt. Ja ma pole ühegi teise asja suhtes allergiline. Juba väiksest peale igast kosmeetikat tarvitanud, sünteetilisi misiganesi söönud, ma võin pesta oma pesu mistahes pulbriga ja kasutada kõiksugusi haisvaid ihupesuvahendeid. Üldse ei ärrita. Ma pole mingi allergik. Aga vot villast ei kannata. Sokke ja kindaid veel ja siis on kah sokisääred üleni sügelevad. Mütsidest pole mõtet rääkidagi.

Kuna vanaemasid on ühe pere lastel mitu, peavad neil olema erinevad nimed. Eesnimede järgi ju ei kutsuta. Meil on memme, mamma ja vanaema. Mõnes peres on elukoha järgi või mingi lisa-tiitliga. Memmeks kutsumisega on minuteada see värk, et kunagi iidsetel aegadel, kui veel dinosaurused ja värgid kõik käisid, oli värskelt vanaemaks saanud naistel mingi kummaline ettekujutus, nagu nimetus ’vanaema’ teeks neid vanaks ja nimetus ’memme’ sugugi mitte. Ma küll ei tahaks, et mind memmeks kutsutakse. Kuigi minesatea. Võibolla kui Koit ise kunagi mingite laste saamiseni jõuab ja mina tean juba liiga palju sokikandade kudumisest ja õunapuude aretamisest, sobib mulle igasugune nimi, millega need armsad linnupojad mind kutsuvad.

Minu vanaema ütleb küll väikeste laste kohta 'linnupoja'.

Kui ma vanasti sain vestlusinstrumendina lasta noortel kuttidel mulle Linuxi võludest jahuda, siis nüüd on mul uus asi. ”Ma panin oma läpakale Ubuntu ja ma üldse ei oska.” Kusjuures tegelt ka. Ta prindib mingi printeriga hästi ilusti. Ainus probleem on, et see printer, mille ma talle taha panin, mis mul nagu füüsiliselt siin toas on, ei tee väidetava printimise peale teist nägugi. Kõik mu prindid on mingis teises ulme dimensioonis. Edukalt prinditud sinna juurde.

Kuulutuste rubriik.
1. Kes tahab endale rattatooli? Mul on üks üle. Istuva lapse jaoks mõeldud 3-punktise turvarihmaga tool. Kinnitub pakiraamile. Üks pisike kollane mesimummidega kiiver on ka. Tulge küsige, ma kohe annan. Võin linna piires mõni päev ära ka tuua.
2. Kes tahab mulle korterit välja üürida? Võiks olla Tartus, 2-3 toaga, ilusas kohas ja väikse hinnaga. 2000 on ülempiir. Sest mu väikevend elab nüüd mu pool ja suht kitsas on.


Surely you know that everything that exists imagined itself into existence. (True Blood)

Selle video panen ka. Mitte video pärast, vaid loo pärast. Sest äkki kõik ei tea seda lugu. See on nii ilus. Ta räägib nii... hmm.. pilviselt... ja see on nii ilusti tükeldatud ja sobitatud ja kõik see selle muusika terminoloogia, mis siia käib ja millest mul aimugi pole. Kuula ära ja saad aru, millest ma räägin.