Creature of the Night

Mhm. Mul tuli mingi diip olemise meeleolu kallale. Seal on tõenäoliselt pistmist järgnevate asjaoludega: (1) vaatasin ühte hästi nõmedat arulagedat filmi, mis tekitas tunde, et mina küll olen palju rohkem ja minu jaoks on küll veits enamat vaja, et mu meel lahutuks; (2) vaatasin ühte Woody Alleni filmi, mida ma varem näinud olin, aga seekord vaatasin koos inimestega ja uue pilguga. Veidikene. Mitte üleni uuega. (3) Kell on peaaegu kolm öösel; (4) mul olid külalised poole kolmeni ja nad läksid enamvähem korraga ära ja mul läheb aega, et ümber lülituda seltskondlik olemiselt üksinda unine kodune öine olemisele.

Kassil on riidest lõvisaba hambus ja ta jookseb sellega esikusse tuppa esikusse tuppa. See ilmselgelt osutab mõningast vastupanu, sest vahepeal kass peatub ja nüpeldab seda saba tagajalgadega või näsib seda.

Kusagil mitte just väga harva esinevad niisugused inimesed, kes on peaaegu et minu moodi. Neil on mingid minuga sarnased vaated. Või maitse. Nad saavad aru mõnest asjast, mis mul hinge peal on. Mõned rohkematest, mõned vähematest. Ja mina saan nendest aru, näen neid mingis mõttes. Ma kuidagi ühildun nendega. Nagu pusletükid. Vähemalt ühest küljest. Me saaksime maha pidada pikki dialooge järjest vaimustunult teineteisega nõustudes. Või arutleda üleni samal lainel olles ja rõõmustada koos loodud tähenduse üle. Mida tegelikult suhtlemine ongi ju.
Ja siis on inimesi, kes pole seda kõike üldse. Kes pole kaugeltki mitte mina. Neil on hoopis teistsugused vaated ja peaaegu et vastupidine maitse. Nad ei saa aru umbes ühestki asjast, mis mul hinge peal on. Kui vahel mõnest saavadki, siis valesti. Ma ei klapi nendega üldse kokku. Ja mina ei saa nendest aru, ei suuda näha neid peaaegu üldse. Nagu pusletükid kahest erinevast karbist. Me võime rääkida, arutleda ja jõuame ikka mingisse tupikusse, kust midagi ei tule. Me võime ka alles pärast pikalt vestlemist taibata, et rääkisime täiesti erinevatest asjadest.
Vähe isiklikuma külje pealt... mille kuradi pärast olen ma nii (vähemalt esialgu paistab) ehitatud, et see esimene variant mind peaaegu üldse ei küta, eruta, kutsu, haara ja seda teist varianti inimesi on nii raske mu peast välja saada. Ma olen hell ja armas romantiline jobu, ma peaks üleni sulama ja ligi liibuma hingelisest klapist. "you're the one You're the one for me" Ja karjudes jooksma teises suunas igasugust mustri kokkusomimatust kohates. Ideeliselt. Ju. Saad aru?

Huvitav… Kas kell paneb ennast ise õigeks või peab teda keerama.

Woodi Alleni filmides on kõik tegelased Woody Allenid. Mitte ainult üksainuke, kes võiks sellisel juhul võtmetegelane või põhiliselt kaasa elatud peategelane olla. Nad kõik. Õnneks Woody puhul on tegemist suht lõhestunud ja mitut moodi mõtleva mehega, kes
vajadusel suudab oma peas olevad liinid omavahel täiesti erinevateks tegelasteks lahutada. Aga nad räägivad ja arutlevad küll kõik enamvähem ühte moodi. Mis on natuke mõnus ja natuke mingi teine asi.

Kas sa oled juba kassile nime mõelnud?
Mis sa oma kassile nimeks paned?
Kuidas sulle meeldiks ilma nimeta olla?
Millal sa talle nime annad?
Tead, mis talle hästi nimeks sobiks?
Kuidas ta siis aru saab, kui sul teda vaja on?
Kuidas sa teda enda juurde kutsud?
Kas loomapsühholoogidel pole selle kohta mingi teooria?

Õpetajaks õppimine koosneb mitmest komponendist. Nendele tuleb võimalikult tihti tähelepanu pöörata, sest see pole mingi fääntsi kraad, millega hiljem vehkida. Sellest peab kunagi mu kutsumus saama. Mu töö. Esiteks tuleb tähelepanu pöörata õpetatavale materjalile. Kuidas lahendada ülesandeid, kuidas hinnata, kuidas koostada kursust, kuidas valmistada ette, mida arvesse võtta, missugused seadused on ja kuidas tohib või ei tohi. Teiseks tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas mind õpetatakse. See käib vahelduva eduga. Vahepeal õpetatakse mind nii, et ma õpin. Minu ideedetulva soodustatakse, vähemasti aktsepteeritakse, õpetamismeetodid vahelduvad ja mulle antakse võimalus/kohustus neid analüüsida ja hinnata, ma saan iseseisvaid loomingulisi ülesandeid, mis teenivad mitmeid erinevaid omavahel ühilduvaid eesmärke, ma näen kõige selle juures progressi ja taga mõtet. Vahepeal jällegi õpetatakse mind nii, et ma ei taha õppida. Veendakse, parandatakse, kästakse ja keelatakse, takistatakse ja segatakse, püütakse mind juhtida või muuta, mahutada, reguleerida, mind jäetakse kogu toimuvast protsessist kõrvale ja tähtsusetuks ja ma tahan ära. Edasi...kolmandaks on tarvis tähelepanu pöörata sellele, kuidas ma muutun. Saan targemaks, kogenenumaks, osavamaks, kuidas ma tulen ja olen varem tulnud toime reaalsete ja immaginaarsete olukordadega, kuidas ma reageerin ja missuguses suunas mu suhtumine või uskumused painduvad, millises mitte. Ja siis lõppudelõpuks tuleb jälgida ainepunkte, tööde tähtaegu, rühmakaaslasi, ülesandeid jne. Ja veel miljonit asja. Ja see on nii väsitav ja ma olen nii pisike ja nii neetult tubli, et ma üldse olemas olen, eksole.

vesi on sügav
ma tunnen ta hingab
nii jahedalt
jalad ei ulatu
põhja ma mahun ta sülle
nii lahedalt //Belka

Pragma – love that is driven by the head, not the heart; undemonstrative.

Ahjaa. Carefully written list of short-term goals
• Õpetada endale veel natuke go-d ja sebida endale üks sõber, kes ka alles halvasti mängib ja siis mängida. Kuskile vahepeale jääb mustade ja valgete nööpide ostmine. Nööbid on seksikad mingil oma kriipil moel.
• Õpetada endale ruubiku kuubiku lahendamist ja kusagilt mingi kuubik ka sebida. Selline, mis kohe koost ei lagune, ma mõtlen.
• Mõnda võõrkeelt õppida nende keeleõppe plaatide abil. Teadküll, nagu filmides. Kuulad ja hääldad järele. Võibolla neid plaate saab raamatukogust või midagi. Ja siis põhjapanevad järeldusi teha. Mõeldavad variandid: vene, hispaania, itaalia, poola, hollandi, prantsuse keel.
• Hakata innukalt pranglima, sest siis saab peastarvutamine selgeks ja üleni šef.
• Lennult haarata ja neelata vähemalt kolm poolkerget poolpehmet psühhiõpikut. Üks juba käsilolev osutus psühhoanalüütiline olema. Psühhoanalüüs on nii haige, et see on juba peaaegu lahe. Mingil oma kriipil moel.
• Trenni minna. Deem, ma olen juba nii trenninäljas, et ma olen juba peaaegu valmis BodyPumpi minema, ainus mulle sobiv aeg Arcticus praegu. Seal on kangid ja neid tõstetakse. Väga seks.
• Tubliks hakata. Homsest. Või umbes ligikaudu siis.


Millest Fiona Apple laulab ja mis veider komme inimestel on üritada lauludest välja pigistada mingeid endal parajasti käsil olevaid liine? Fiona ei tea minu asjadest mitte muffigi, mul pole tegelt aimugi, mida tema oma lauludega mõelnud on. Ja üldse.
I knew that to keep in touch
Would do me deep in dutch
Cuz it isn't the rush of remembering
Its just mush


Tead, mis aitab kõige paremini alt tilkuva-niriseva veekannu vastu? Kraanikausi kohal kallamine. Mitte selles mõttes, et siis tilgub kraanikaussi ja pole hullu. Siis ei tilgugi. Need lollakad kannud kuidagi tunnevad ära, et kraanikauss on all. Maitea kuidas. Mingi värk lissalt.

"Ainult matemaatik saab saatanlikest loitsudest rääkides hakata alamhulki kirjeldama."

Comments

  1. mingi 30 aastat tagasi oli üks natuke sinu välimusega sarnanev tüdruk
    kes ei olnud küll nii enesekindel ja tubli kui sina
    aga ta tahtis samamoodi vägisi kokku sobitada neid puslesid
    mis kuidagi ei sobinud
    ta sai haiget ja haiget ja proovis uuesti
    ja õppinud kaua aega ära seda õppetundi
    ja nii põnev oli ennast väänata ja väänata et teistega kokku sulanduda
    nüüd ta arvab et pagana hea on olla ta ise ja klapitada ennast nende inimestega kelle puslenurgad on umbes sama mõõtu
    õppetund pole veel päris selge, sest need teise pusle karbi inimesed on ikka nii paganama ahvatlevad ja põnevad
    ja mingi masohhistlik komme on ikka ennast ära lüüa või ennast teiste järgi väänata;)

    ReplyDelete
  2. ..Üks goal on puudu: Õppida mängima klaveril Metallica lugu "Nothing Else matters"

    :)

    ReplyDelete

Post a Comment