mani-mani

Võtta jälle õppelaenu?
Jah, sest:
• Tahaks asju osta. Lapsele madratsit näiteks. Ja endale breketeid. Mingid ühekordsed kulutused seoses kassiga on ka. Ei ole praegu see elu, et kuueelarvest saaks selliseid asju teha.
• Maksaks mingid teised võlad ära, saaks kohe hingel kergem. Õppelaen ei ole hinge peal, see on lepingus. Hing ja leping on eraldi asjad. Hinge tuleb hoida.
• Eelmiste laenude kuramuse vastik neetud intress, mis ennast ise pangaarvelt maha koristab ja sellest tuleneda võiv Nälg ja maksmata arved.
• Õppelaen on tegelikult hea ja tore asi, mis ongi just minu jaoks mõeldud. Kust mujalt saab raha nii soodsatel tingimustel?
• See pole nagu ma lõpetaks kooli ära ja ei saaks kuidagi iga kuu veits pappi välja käia oma ilusa tudengipõlve mälestuseks. Raha saab mul ju ikka olema. Nii käib ju. Ega ma niisama vahtima ei jää. Töökoht ja puha. Muret ei ole.
• Äkki seal on veel mingi värk sellega, et riik maksab mu laenu, kui ma õpetajaks saan. See oleks minu jaoks siis nagu tasuta raha, jei.


Ei, sest:
• Käendajate leidmine on psühholoogiliselt väga kurnav ettevõtmine. Just selle pärast, et see annab aimu, kui vähe mu lähedased mind usaldavad või kui hulluks nad mind täpselt peavad. ”Sulle? Käendajaks? Ega ma loll ei ole.” (ja võibolla iga inimene ongi see, kelleks tema lähedased teda peavad, mitte see, kes ta ise usub end olevat)
• Kõik inimesed hakkavad mind jälle hurjutama oma emotsionaalsete moraalsete veendumustega, mida nad esitavad põlglikult suud kõverdades ja silmad hirmu täis. ”Need laenud on ikka ühed jõledad asjad.” ”Mina küll endale ühtegi laenu ei taha.”
• Ma ei sureks otseselt maha ilma selleta. See pole eluliselt oluline. Ma elaks kuidagi ära. Alati olen kuidagi toime tulnud. Mingi müstika nagu.
• Mul pole ühtegi head sügavat argumenti selle võtmiseks. See võib olla aint mu enda rahakulutamis-tung ja mõtlematu ahnus. Maitea ju.


Lisaks veits laiendatud teemal: täpselt kui hulluks sa mind pead? On mingeid selliseid inimesi esinenud, kellele mina olen omaarust üleni avatud raamat. Lissalt võta ja loe. Ja siis selgub mingist vestlusest või ilmselgest ettevaatusabinõust, et nad peavad mind kordades segasemaks ja vaimselt mittetervemaks või kurjemaks, kui ma iial olla suudaksin. Mis Mõttes? Kuidas nad ei näe, milline ma olen? Või kuidas nad üldse minuga suhelda saavad, samal ajal endamisi mind selliseks pidades?

Ahjaa. See ka. Ma olen äraõpetatud, usku pööratud, pahupidi väänatud. Ma ei tule enam ilma algebrata toime. Ma ei oska enam arutleda nii, nagu normaalsed inimesed arutlevad. Krdi viienda klassi ülesandeid lahendan ka võrrandiga. Olgu ruudu esialgne külg a. Jeebus küll. Huvitav, kas see läheb kunagi üle.