the quick red fox

Ma panin tähele, te ma pole juba pikka aega ühtegi tervepäevapostitust teinud.

Eile oli hea hommik. Selles mõttes, et ma loen õnnestunuks ja heaks need hommikud, kus mul õnnestub saavutada kõik järgnevast loetelust: kohv, õiged asjad kotti, laps õigel ajal üles ja ilma tülitsemata riidesse, õige buss, edukas ja rahumeelne lasteaedahühlgamine, õigel ajal koolijõudmine. Pärast selliseid hommikud on mul tunne, et ma olen kõigeks võimeline. Täiesti lõhkemas enesega rahulolemisest. Mitte kellegi hommik ei saa minus rohkem imetlust tekitada kui minu oma. Noh ja siis, sa pidid hommikul pool tundi varem ärkama ja pidid autoga linna tulema? Mis selles nii rasket on? Hoopis mina olin täna hommikul tubli.
Hommikul oli Koidul logopeed ka. Ma käin nedest tundides kaasas, siis ma tean, mida kodus harjutada ja üldse. Kuigi osa aega ma ei kuulanudki, sest ma lugesin oma vanu sõnumeid. Selgus, et mul on üle 300 sõnumi telefonis, kuni umbes aasta taguse ajani. Lugesin eelmise sügise sõnumeid ja mõtlesin, et poleks pidanud. Siis kustutasin kõik sõnumid ära. Nüüd olen ma sõnumiteta. Logopeed andis meile naerunäoga kleepsu ja terve nädala jagu töölehti ja harjutusi.
“Aga kasvataja Maigi... miks Koidu emal on käerauad?”
Esimene tund osutus olema ülesannete lahendamise tund. See oleks pidanud olema umbes 7 korda vahvam. Ma mõtsin, et ma panen siia seitse, sest me tegime seitsmenda klassi ülesandeid ja nii.. Igatahes, suht vähevahva oli. Kui välja arvata Humoorikas Kaido, kes lissalt irnus umbes terve tunni. See oli vahva. Lõpus lippasin minema, sest mul oli tunnivaatlus kokku lepitud.
Tunnivaatlus on üks nisuke asi, mida ühe üleni hästi ülesehitatud aine raames tehakse. Umbes 8 tudengit kogunevad mingisse koolitundi, vaatlevad ja panevad kirja ja saavad seeläbi paremateks inimesteks. Ma pidin ühte tudengit selle juures korrale kutsuma, ta läks vähe ülemeelikuks. Me peame rahulikult vaatlema ja tema kukub igavusest esinema, häbi-häbi. Siis ma pidin endale tunnistama, et mul on äkki mingi... mis selle kohta öeldakse? professionaalne kretinism? Niisugune tööst/erialast tingitud kontrollimatu ninatoppimisvajadus. Tudeng sai korrale ja me arutlesime-vaidlesime (tunni ajal) selle aine mõttekuse üle. Ta oli hästi veendunud. Mulle meeldib, kui inimesed on hästi veendunud ja põhjendatud sinnajuurde.
Pärast ma ostsin muuseumist kohvi.
Pärast ma vaatsin puhkeruumis, kuidas Kerdil on käekotikeses palju alkoholi.
Ja vaatasin, kuidas Värske Liha käis Kerdile raha andmas. Mitte alksi pärast. Nad tahtsivad õhtul paartida. Ee... see vist ikka tähendab, et alksi pärast. Aga mitte esimeses mõttes. Rebaste pidu oli.
Siis ma veel vaatsin korraks, mis Margus teeb. Ta tegi alguses rõõmsat nägu ja pärast ühte pettunud solvunud kahetsevat nägu, kui kuulis, et ma ta raamatu natu ära määrisin. Kogemata.
Siis ma natuke ahastasin ja piinlesin teadmises, et ma pean minema pedagoogika seminari ja see saab olema ko-hu-tav ja igav ja meeeletult mõttetu koos umbes millljoni tüütu pisiasja ja täiesti null internetiühendusega. (mingi vanakooli teatrižest sinna juurde)
Tegelikult oli pedagoogika seminar peaaegu isegi et tore. See õppejõud on üsna nunnu ja ettekanded algasid ühe väga hästi tehtuga. See päästis. Püüdsin endale sõpra sebida, kellega oma tulevast ettekandeaega ära vahetada, aga ei leidnud.
Leidsin ühe teise ja sellega me kappasime keemiahoonesse. Ta oli kiire kappaja. Keemiahoones me kuulasime ühte suhteliselt põhjentatud loengut täiesti põhjendamatult väheste seinakontaktide juurde. MisMõttes on nii suures auditooriumis seinakontakte umbes 10?
Loengu lõpus vaatasime filmi Saksamaa kogupäevakoolidest. See oli hirmus lahe. Point on selles, et lastega tuleb tegeleda ja neile tuleb võimaldada niisugune arenemist ja seltsimist soodustav keskkond. Aga vanemad, närakad, on ju õhtuni tööl ja keegi neid lapsi ei kasvata. Siis ongi olemas niisugused koolid, kuhu lapsed tulevad terveks päevaks ja kus õppetöö ja seltsielu ja lõbutsemine ja omaette nokitsemine on ühendatud niisugusse imelisse sädelevasse asja, mis ei peaks töötama, aga tegelikult töötab. Nagu internet või lendav mesilane.
Kui kool läbi sai, oli õues juba pime. Läksin läbi pimeda õue oma lapse juurde. Tee peal kohtasin ühte vanameest, kes oli pimedas puude all põlvili kukkunud ja palus abi. Algul ma mõtsin, et ta on lissalt purjus ja vajab aint momenti ja tähtsustab olukorra paanikat üle ja saab veitsa aja pärast ise ka. Aga siis ma mõtsin, et mul on nii tore koolipäev olnud ja ta elab suht lähedal ja olgusiis. Talutasin selle võõra pisikese vanamehe tema koduukseni. Tal olid täitsa kondised käsivarred ja täitsa haiged põlved ja täitsa tillukesed sammud. Terve igavik läks. Me ei lobisenud. Ma ei lobise inimestega. Ei küsi nende käekäigu, perekonnaseisu ja vanuse kohta ainult selleks et küsida. Minu arvates on tõstatada teemasid, mis mind sugugi ei huvita, otsetee awkwardnessi. Ja see on täiesti üleliigne. Sinna ei taha me keegi sattuda.
Siis ma sain oma lapse juurde. Mu laps oli Sirla käes ja nad Leelega tegid paberikatkilõikamist. Koit liimis ka. Oma sõrmi ka. Sõin makarone. Vaatasin Sirlat ja niisama.
Pärast terve igaviku pikkust sehkendamist ja vaidlemist ja enda kordamist sain lõpuks lapse õueriietatud ja Aivi poole minema hakatud. Pool teed me spellisime sõna 'filosoof' ja pool teed arutlesime filmi Corpse Bride tegelaste ja naljade üle.
Aivi pool me esialgu mängisime pisitillukese kassipojaga ja siis vaatasime ühte täiesti hullu filmi. Alguses me vaatasime seda sellepärast, et vaadata ühte lihtsat naistekat. Edasi vaatasime selle pärast, et nii tobe oli. Lõpuni vaatasime selle pärast, et nii täiesti üle liiga paljude piiride minevalt veider oli. Täiesti hull. Hommikul selgus, et selle reiting imdb-n on 8 millegagi. Sa vahi raiska.
Siis ma läksin koju.
Siis ma läksin magama.
Siis tuli Roland ja me veits rääkisime ja ma tegin ühe nalja ja ta naeris, aga ma enam ei mäleta, mis see oli.

Täna hommikul küsis Koit: “Aga kuidas luukere, kellel on nahk ja liha ümber, ennast liigutada saab?” Mõtlesin hetke, kas hakata lapsele ajukeemiast ja füüsikast mingit lühiloengut pidama ja otsustasin mitte. “Kui nahk ja liha on ümber? Siis on ta ju inimene? Kuidas inimene saab ennast liigutada? Lihtsalt tahab ja liigutab.” Ma enamasti vastan lapse küsimustele miljoni uue küsimusega. Et ta jõuaks mu mõttekäiku jälgida. Ma arvan, et see on üleni asjalik meetod. 'Lihtsalt tahab ja liigutab' osutus hirmus põnevaks üllatavaks vastuseks. “Aga kuidas ta rääkida saab?”

Arva ära, kes loengusse hiljaks jääb.

Ma vist värvin oma juuksed roheliseks.

Comments

  1. Roheliseks? Nii tavaline! Soovitaksin sinist, tumesinist.

    ReplyDelete
  2. sa ants värvi ise ennast siniseks;)

    ReplyDelete
  3. Joanamari.
    Vihastasid? Annan järele. No las olla siis roheline J!

    ReplyDelete
  4. ei vihastanud
    üldse võiks oma juuksed rahule jätta
    ja selle enese sorkimise õhutamine on lihtsalt napakas
    ma ei saa aru mille või kelle vastu protesteeritakse, et koguaeg ja pidevalt peab oma peanuppu piinama- kord kiilaks ajamise, kord keemia toppimisega
    kui ilmuks kellegi tähtsale üritusele kargul saba ja sarvedega kostüüm seljas ja enda vööni šokolaadipruunid lokid vikerkaarevärvidesse värvitult?!
    kui oled vara teismeline ja lastetu siis saan veel aru, et otsitakse oma stiili ja proovitakse kõike
    aga mida peab see lapsuke tundma kui lasteaias keegi ütleb, et ah et sinu emme on see rohelise peaga tibi
    või miline tööandja tõsiselt sind võtab?!
    ah ma ei tea olen vist vastikuks lubjakaks hakanud?!
    eks igaüks tea, mis ta om ihuga teeb
    võibolla siis kuldses keskeas enam ei katseta ega jaburda
    kui praegu kõik lollused ära saab teha
    ehk liiga elegantse stiiliga võibki kõik ära tüüdata?!

    ReplyDelete
  5. Joanamari
    On/piisab Sul huumorimeelt tõsiste asjade lahendamisel?

    ReplyDelete

Post a Comment