Umbes üleeile või nii vaatasin ma teatrikuulutusi ja mõtisklesin, miks ma kunagi teatris ei käi. Selgus, et mul on selleks ainult mingid halvad põhjused. Niisugused, kui keegi nimetaks sarnaseid põhjusi, miks ta filme ei vaata või raamatuid ei loe, siis ma kohe peaksin hakkama võitlema sooviga seda inimest rumalaks pidada. Sest see oleks mu esimene reaktsioon. Ei ole raha, ei ole aega, ei viitsi, saan ilma ka väga hästi olla, pole kellegagi minna, ei usu, et seal midagi head on...teadagi. Selline silmaklappidega ignorantne tolgus nagu.
Igatahes, täna käisin ma teatris. Mitte otseselt selle pärast, et intelligentne olemist teeselda või ennast veenda, et mina pole ignorantne tolgus. Mind üllatuslikult kutsuti teatrisse. Ja ma olin nõus. Teater oli lahe. Peaks sagedamini käima.
Teatris juhtus naljakas asi. Tegelt juhtus seal mitu naljakat asja, sest esiteks oli see veits komöödia ja teiseks olin ma Rauniga. Aga. Naljakas oli see, et kui ma hakkasin enne etenduse algust Raunile seletama, kuidas minu ema on alati häiritud, kui noored inimesed (või kesiganes) tulevad teartisse ketside ja teksadega. Mõelda vaid. Teatrisse. Teksades. Osutus, et nii me mõlemad tulnud olime. Oma kooliriietega. Vahel on lihtsalt kool kuueni. Ja headest tavadest suva. Igatahes, üks vanamees meie ees oli vist mu juttu pealt kuulnud ja vaatas selja taha. Tal oli ülikond. Tema naisel oli maitsekas seelikuga kostüüm. Nad olid tõsised. Vanamese vaatas mind ja minu pükse ja siis jälle mind. Vist pani kokku, miks ma selle teema tõstatasin. Ma naeratasin talle. Ta jäi tõsiseks. Siis ma hakkasin naerma, sest nii tobe. Ta jäi tõsiseks. Heitis veel ühe pilgu mu pükstele ja pööras ennast oma koha peale tagasi.
Kass otseloomulikult on saiko. Ta satub elevusse igast tobedatest asjadest ja seda niisugusel saikol moel. Näiteks pööraselt mööda elamist kappamine on üks tema moodisid. Ja silitava käe ootamatu hammustamine. Kui ma seisan ja mul on midagi huvitavat käes, siis ta ei küsi seda mäu-mäu. Samuti ei ürita ta mind ära sebida minu jalgade ümber purr-purr tehes. Ta hüppab küüntega mu pükste külge kinni ja ronib üles. Endal see äkšonis kassi nägu peas. Suht teravad küüned on tal. Nurrub ka mudugi. Umbes kogu aeg. Ja tunneb inimesi ära ja rõõmustab nende kojutuleku üle. Heidab raamatusse, kui ma seda loen. Kõnnib klaviatuuri peal, kui ma trükin. Ma ei teadnudki, et nii palju ohtlikke shortcute olemas on. Sätib end konspekti vahele istuma, kui ma kirjutan. Nagu päris.
Mitme päeva kalavaru ühele kiisule maiustamiseks maksab alla viie krooni.
Mis veits lapse teemasse läheb, on multikad.
Praegu on päevakorras Roosa Panter. Mulle meeldib see kõige rohkem selle pärast, et seal ei ole dialoogi. Appi, kuidas ma ei salli multikadialooge. Tobedad hääled, nõme tekst, lollakad tegelased. Sest mina pean ju ka kuulma, mis multikas toimub, ma kah elan siin. Roosa panter on veel selle poolest tore, et episoodid on lühikesed, vaatamist on kerge peatada suvalisel hetkel u 10 minuti täpsusega. Ja et tegelt on see multikas suht vaimukas ja tabav ja hea muusikaga. Marvan, et kui ma peaksin kass Oggy muusikat siin igapäevaselt kuulma, oleks varsti teadagimis.
Teine minu lemmikmultikas on Mootorraturhiired Marsilt. Deem, kui äge see on. Puhas oosomness nagu. Kõik aktsioon käib eriti rokkivate elektrikitarrisoolode taustal. Tegelased on puhta coolid. Nad on mootorratturid, neil on ägedad rattad ja nad rokivad ja päästavad planeeti kogu aeg. Dialoog koosneb ainult klišeedest, st positiivsed tegelased ütlevad aint eriti nõrkemiseni tegijaid asju. Lisaks võib sealt veel palju igasuguseid asju välja lugeda, aga see on juba tõlgendamise küsimus.
Lisaks väljamaa toredustele on meil ju veel Lotte, Tom ja Fluffy... see värk. Lihtsalt neetult nunnu. Niisugune helekollane ja muinasjutuline. Rahuliku tempo ja ilma igasuguse eluohtlikkuseta. Tšill. Ei ole hinnanguline, ei küta tempot tagant. Sõnavara on mitmekesine ja isegi hääled on suuremalt jaolt talutavad. Eriti Tom ja Fluffy omad. Seal on ainult täiskasvanuhäälega pealelugeja. Mõõnus.
Rohkem multikategijaid võiksid aru saada, et väiksele lapsele ei ole põnevuse tekitamiseks vaja armsate tegelaste elu ohtu seada. Mingi eriti nõme ja häiriv suurte-inimeste-filmide omadus, täiesti üleliigne lastefilmides.
Mõnulesin täna raamatukogus märksõnaotsingu peal. Nii hea. Nii palju võimalusi, selline imekaunis võrgustik. Millisest valida? Mida valida?
psühholoogia -- 78 viidet seotud Märksõnadele
Vaata ka kitsam religioonipsühholoogia
Vaata ka kitsam pedagoogiline psühholoogia
suhtlemispsühholoogia -- 7 viidet seotud Märksõnadele
Vaata ka kitsam transaktsioonianalüüs
ja nii edasi
Rebisin omale kaks raamatut. Pole siin midagi ilukirjandust ahmida, kui nii palju (populaar)teaduse värki on tasuta saadaval.
Mingi värk. Mind nagu tõmbab meeste poole. Huvitav, millest see küll.
Igatahes, täna käisin ma teatris. Mitte otseselt selle pärast, et intelligentne olemist teeselda või ennast veenda, et mina pole ignorantne tolgus. Mind üllatuslikult kutsuti teatrisse. Ja ma olin nõus. Teater oli lahe. Peaks sagedamini käima.
Teatris juhtus naljakas asi. Tegelt juhtus seal mitu naljakat asja, sest esiteks oli see veits komöödia ja teiseks olin ma Rauniga. Aga. Naljakas oli see, et kui ma hakkasin enne etenduse algust Raunile seletama, kuidas minu ema on alati häiritud, kui noored inimesed (või kesiganes) tulevad teartisse ketside ja teksadega. Mõelda vaid. Teatrisse. Teksades. Osutus, et nii me mõlemad tulnud olime. Oma kooliriietega. Vahel on lihtsalt kool kuueni. Ja headest tavadest suva. Igatahes, üks vanamees meie ees oli vist mu juttu pealt kuulnud ja vaatas selja taha. Tal oli ülikond. Tema naisel oli maitsekas seelikuga kostüüm. Nad olid tõsised. Vanamese vaatas mind ja minu pükse ja siis jälle mind. Vist pani kokku, miks ma selle teema tõstatasin. Ma naeratasin talle. Ta jäi tõsiseks. Siis ma hakkasin naerma, sest nii tobe. Ta jäi tõsiseks. Heitis veel ühe pilgu mu pükstele ja pööras ennast oma koha peale tagasi.
Kass otseloomulikult on saiko. Ta satub elevusse igast tobedatest asjadest ja seda niisugusel saikol moel. Näiteks pööraselt mööda elamist kappamine on üks tema moodisid. Ja silitava käe ootamatu hammustamine. Kui ma seisan ja mul on midagi huvitavat käes, siis ta ei küsi seda mäu-mäu. Samuti ei ürita ta mind ära sebida minu jalgade ümber purr-purr tehes. Ta hüppab küüntega mu pükste külge kinni ja ronib üles. Endal see äkšonis kassi nägu peas. Suht teravad küüned on tal. Nurrub ka mudugi. Umbes kogu aeg. Ja tunneb inimesi ära ja rõõmustab nende kojutuleku üle. Heidab raamatusse, kui ma seda loen. Kõnnib klaviatuuri peal, kui ma trükin. Ma ei teadnudki, et nii palju ohtlikke shortcute olemas on. Sätib end konspekti vahele istuma, kui ma kirjutan. Nagu päris.
Mitme päeva kalavaru ühele kiisule maiustamiseks maksab alla viie krooni.
Mis veits lapse teemasse läheb, on multikad.
Praegu on päevakorras Roosa Panter. Mulle meeldib see kõige rohkem selle pärast, et seal ei ole dialoogi. Appi, kuidas ma ei salli multikadialooge. Tobedad hääled, nõme tekst, lollakad tegelased. Sest mina pean ju ka kuulma, mis multikas toimub, ma kah elan siin. Roosa panter on veel selle poolest tore, et episoodid on lühikesed, vaatamist on kerge peatada suvalisel hetkel u 10 minuti täpsusega. Ja et tegelt on see multikas suht vaimukas ja tabav ja hea muusikaga. Marvan, et kui ma peaksin kass Oggy muusikat siin igapäevaselt kuulma, oleks varsti teadagimis.
Teine minu lemmikmultikas on Mootorraturhiired Marsilt. Deem, kui äge see on. Puhas oosomness nagu. Kõik aktsioon käib eriti rokkivate elektrikitarrisoolode taustal. Tegelased on puhta coolid. Nad on mootorratturid, neil on ägedad rattad ja nad rokivad ja päästavad planeeti kogu aeg. Dialoog koosneb ainult klišeedest, st positiivsed tegelased ütlevad aint eriti nõrkemiseni tegijaid asju. Lisaks võib sealt veel palju igasuguseid asju välja lugeda, aga see on juba tõlgendamise küsimus.
Lisaks väljamaa toredustele on meil ju veel Lotte, Tom ja Fluffy... see värk. Lihtsalt neetult nunnu. Niisugune helekollane ja muinasjutuline. Rahuliku tempo ja ilma igasuguse eluohtlikkuseta. Tšill. Ei ole hinnanguline, ei küta tempot tagant. Sõnavara on mitmekesine ja isegi hääled on suuremalt jaolt talutavad. Eriti Tom ja Fluffy omad. Seal on ainult täiskasvanuhäälega pealelugeja. Mõõnus.
Rohkem multikategijaid võiksid aru saada, et väiksele lapsele ei ole põnevuse tekitamiseks vaja armsate tegelaste elu ohtu seada. Mingi eriti nõme ja häiriv suurte-inimeste-filmide omadus, täiesti üleliigne lastefilmides.
Mõnulesin täna raamatukogus märksõnaotsingu peal. Nii hea. Nii palju võimalusi, selline imekaunis võrgustik. Millisest valida? Mida valida?
psühholoogia -- 78 viidet seotud Märksõnadele
Vaata ka kitsam religioonipsühholoogia
Vaata ka kitsam pedagoogiline psühholoogia
suhtlemispsühholoogia -- 7 viidet seotud Märksõnadele
Vaata ka kitsam transaktsioonianalüüs
ja nii edasi
Rebisin omale kaks raamatut. Pole siin midagi ilukirjandust ahmida, kui nii palju (populaar)teaduse värki on tasuta saadaval.
Mingi värk. Mind nagu tõmbab meeste poole. Huvitav, millest see küll.
sa võid olla ballikleidis ja ülikonnas, aga kui sa käitud teatris nagu oleksid sa teksades siis vahet ju pole
ReplyDeletearvan, et saad aru, mis ma mõtlen
70ndatel me käisime teatris nii palju kui saime, kui piletit sai ja raha jätkus
lõpuks olid ka need teksased vahel kaunimad ja korralikumad kui kellegi teatrikleit
vahel istusime rõdutrepil, et ahmida endasse seda, mis laval oli
mina, kes ma alati istuma sain, sest olin siidis ja sametis muidugi trepil ei istunud, aga kummaline see oleks olnud;)
põhiline on see, et sul see aukartus kunsti ja nende inimeste ees, kes seda kõike sulle pakuvad su olemises mõtlemises ja käitumises
sa tulid eile kohvikusse habras kaunis,intelligentne
viisakas, vaikse häälega...
ma ei näinud üldse, mis sul seljas oli
juu siis ei häirinud
ma nägin ilusat haritud noort inimest
natuke ehk silmanurgast nägin su rohekat juust;)
seda sa aga ei kirjutagi, mis või kes laval eile oli?!