Miks ometi pole ma terve nädala jooksul kirjutanud.
1. Mul on parematki teha. Ma tegelt ei pannud tähelegi, et ma pole kirjutanud enne, kui ma hakkasin mingit tüütut programmeerimise ülesannet lahendama ja mõtsin, et ma ju ei saa enne seda teha, kui ma pole üle vaadanud oma postkasti, statcounterit, readerit, facebooki, orksi. Ja siis statcounterit vaadates meenus, et ma pole terve nädala kirjutanud. Ju mul oli siis midagi muud teha.
2. Mul pole midagi öelda. Kuigi ma olen täitsa teadlik, et on võimalik blogida niimoodi, et kogu aeg jahud täpselt sellestsamast asjast ja koguaeg teed seda aint ühte moodi. Ma päris nii ei taha. Eks mul ikka uusi ideid tuleb ja ümberjutustamisväärseid asju juhtub. Aga kuidagi ei kutsu neid kirjutama. Mõtlen, et hakkan kirjutama ja siis tundub järsku, et see poldki nii vahva asi ja lasta pigem olla.
3. Mul on hullupööra kiire, sest ma võtsin endale ligikaudu liiga palju ainepunkte ja kõik need kuramuse õpetajakoolituse ained on nii hullumiseni rohke iseseisva tööga, et suremaha. Ma pean neid praktikumitöid hindama, pean mitu erinevat artiklit läbi töötama, mõned ette kandma, mõned refereerima, mõned rühmatööna. Pean igasuguseid omaenda performanseid välja töötama ja läbi mõtlema ja planeerima. Värke kirjutama ja koduseid töid välja pihustama. Meeletult igasugust tingeltangelit. Organisatoorset sebimist. Sellist pingelist mõttetööd minimaalselt. Võibolla seda õpetajaks olemine tähendabki.
4. Mul pole sõpru. Sõbrad on mingi ideede ja plaanide ja värkide allikas. Mul tuleb kirjutamis-isu pärast erutavaid arutelusid ja või inspireerivaid kohtumisi. Aga viimasel ajal ei ole mul koolis sõpru, ainult mõned tuttavad. Ja väljaspool kooli oma pärissõpradega kah pole aega saanud hängida. Mingi värk on kogu aeg. Ja uued inimesed on mingi väkk ju.
Mina ja puhkeruum. Puhkeruumist olen ma kindlasti rääkinud. Aga ma ikkagi tahan ennast sissejuhatuseks korrata. Puhkeruum on minu arvates meie teaduskonnahoone üks tähtis koht. Seal ollakse. Seal on mõnus. Ma tean, et mitmes mitmes ülikooli õppehoones ei ole puhkeruumi või see ei ole nii mõõõnus nagu meie oma. Sest meie oma on suurte akendega ja looduskaunis kohas hea vaatega imeline ruumikas paik.
Alguses, kui ma alles pisike olin ja alles tulin ülikooli, ei teadnud ma puhkeruumist midagi. Maiteagi, kus ma oma vahetunnid veetsin. Eks ma käisin hästi vähe koolis ka ja üldse.
Edasi läks nii, et ma avastasin puhkeruumi, aga istusin seal enamasti üksinda. Või raamatuga. Või mõne peaaegu vist tuttava inimesega. Tol ajal ma arvutit kaasas ei kandnud.
Siis tuli hopsassaa umbes ühel ajal ja korraga vallaline olemine, uus kodu ja milljon sõpra ülikoolis. Istusin puhkeruumis alati kõige lärmakamate tüdrukute lauas ja meil oli alati neetult lõbus. Ja kõik pidid sellest teadma. Tegime koos ülesandeid ja nalja ja üleni vahva.
Siis ma vahepeal istusin puhkeruumis vene tudengitega ühes lauas. See oli veits teistsugune.
Nüüd on niimoodi, et mul on koolis täpselt kaks inimest, kelle nägemine mind alati hullult rõõmustab ja neid on haruharva puhkeruumis, sest ühel neist on oma kabinet ja teisel neist pole enam õppekohta. Ja puhkeruumis istun ma nüüd harva.
Vahepeal ma mõtlen, et ma peaks ikka kaks korda mõtlema enne, kui ma mingit teemat siin arutan. Et äkki pärast kahetsen. Või äkki tuleb sellest mingi pahandus. Aga siis ma ikka kirjutan ja näe, ei ole tulnud pahandust. Üks põhjendus võib olla see, et kedagi ei koti. Et ma ülehindan mingite teemade olulisust inimeste jaoks, kes pole mina. Teine variant on, et keegi ei saanud aru. See on mingi hobi inimestel, kes pole mina. Minust mitte aru saada. See on muuhulgas ka üks minu hobidest. Ma võiks sellest essee kirjutada, kuidas ma endast aru ei saa.
Essee kirjutamisega ähvardamine on mingi popp teema mul viimasel ajal. Ma sulle kirjutan. Muudkui tule ja telli. Ma olen eseepihusti. Tõenäoliselt on mu tehnilised oskused väljaspool igasugust arvestust ja mingid.. kus õpitakse kirjutama... filosoofiateaduskonnas? Mingid filosoofiateaduskondlased näiteks hoiaks kahe käega peast kinni minu kirjutisi lugedes. Aga see mind vähe kotib.
Broneeritud meeste vältimisest. Tegelikult võib seda teemat alustada veits kaugemalt. Näiteks arutleda selle üle, milliseid inimesi endale seltskonda eelistada. Igapäevaseks kergeks hängimiseks. Selliste teemapüstituste juures hakatakse jahuma igasugustest omadustest, mis inimestel olla võiksid või ei tohiks. “Mulle meeldivad sõbralikud inimesed.” “Mina tahan oma seltskonda ainult ilusaid inimesi.” Ja tegelikult, nagu ka pikkus, lõhn ja keeleoskus, on inimesel olemasolevad aktuaalsed suhted üks tema omadus. Aga räägime täna ainult meestest, sest mudu keegi veel mõtleb eitea mida.
Ma mõtlesin veits selle peale ja otsustasin, et mul on kerge kalduvus veidikene karta või teadlikult vältida juba broneeritud mehi. Noormehi. Poisse. Kutte. Broneeritud olemine võib tähendada: on abielus, käib kellegagi, keegi on temast hullult sisse võetud. See on tegelikult hullult tähtis omadus ja kui see välja ei paista, peaks seda inimeselt küsima. Nagu mõni küsib tähtkuju. Et siis teada, kuidas asju tõlgendada ja millisesse võtmesse tema poolt öeldud asju või tehtud tegusid panna. Onju. Mingi kutt tuleb ütleb mulle, et mul on ilusad silmad. Kui ta on abielumees, võibolla ma meenutan talle tema pisikest tütart või südamest armastatud naist. Kui ta on üleni vallaline pifiotsingul kutt, võibolla ta tahab mind... khmm... kinno kutusda. Ja on tore osata vahet teha. Sõltumata sellest, kas ma ise tahan või sugugi mitte.
Ja siis on seal alati mingi oht, et mingi meesolevusega veits sõbralik olemine võib viia selleni, et mingi naisolevus tahab sul silmi peast välja kratsida.
Ja siis on alati mingi oht, et üldse ei tahaks, aga kogemata armud ära mingisse broneeritud asjandusse. Ja siis on kõigil üleni ebamugav.
Ja veel mingi mitu varianti, mis olla saavad.
Käisin parukaga koolis ja järgmine päev kohvikutädi ütles, et blond sobib paremini. Pidavat mind nii malbeks ja ilusaks tegema. Aganäe, mina ei arva, et ma peaksin inimestele kogu aeg malbe paistma. Ja mille pärast inimesed paistavad eelistavat mind malbena näha? Mis selles nii head on? Kuhu jääb siis isikupära või tervameelsus? Või silmapaistev mõistus ja taiplikkus. Ära naera.
Ma võiks tegelt veel kirjutada, aga mul on targematki teha. Näiteks see tüütu progemisülesanne.
1. Mul on parematki teha. Ma tegelt ei pannud tähelegi, et ma pole kirjutanud enne, kui ma hakkasin mingit tüütut programmeerimise ülesannet lahendama ja mõtsin, et ma ju ei saa enne seda teha, kui ma pole üle vaadanud oma postkasti, statcounterit, readerit, facebooki, orksi. Ja siis statcounterit vaadates meenus, et ma pole terve nädala kirjutanud. Ju mul oli siis midagi muud teha.
2. Mul pole midagi öelda. Kuigi ma olen täitsa teadlik, et on võimalik blogida niimoodi, et kogu aeg jahud täpselt sellestsamast asjast ja koguaeg teed seda aint ühte moodi. Ma päris nii ei taha. Eks mul ikka uusi ideid tuleb ja ümberjutustamisväärseid asju juhtub. Aga kuidagi ei kutsu neid kirjutama. Mõtlen, et hakkan kirjutama ja siis tundub järsku, et see poldki nii vahva asi ja lasta pigem olla.
3. Mul on hullupööra kiire, sest ma võtsin endale ligikaudu liiga palju ainepunkte ja kõik need kuramuse õpetajakoolituse ained on nii hullumiseni rohke iseseisva tööga, et suremaha. Ma pean neid praktikumitöid hindama, pean mitu erinevat artiklit läbi töötama, mõned ette kandma, mõned refereerima, mõned rühmatööna. Pean igasuguseid omaenda performanseid välja töötama ja läbi mõtlema ja planeerima. Värke kirjutama ja koduseid töid välja pihustama. Meeletult igasugust tingeltangelit. Organisatoorset sebimist. Sellist pingelist mõttetööd minimaalselt. Võibolla seda õpetajaks olemine tähendabki.
4. Mul pole sõpru. Sõbrad on mingi ideede ja plaanide ja värkide allikas. Mul tuleb kirjutamis-isu pärast erutavaid arutelusid ja või inspireerivaid kohtumisi. Aga viimasel ajal ei ole mul koolis sõpru, ainult mõned tuttavad. Ja väljaspool kooli oma pärissõpradega kah pole aega saanud hängida. Mingi värk on kogu aeg. Ja uued inimesed on mingi väkk ju.
Mina ja puhkeruum. Puhkeruumist olen ma kindlasti rääkinud. Aga ma ikkagi tahan ennast sissejuhatuseks korrata. Puhkeruum on minu arvates meie teaduskonnahoone üks tähtis koht. Seal ollakse. Seal on mõnus. Ma tean, et mitmes mitmes ülikooli õppehoones ei ole puhkeruumi või see ei ole nii mõõõnus nagu meie oma. Sest meie oma on suurte akendega ja looduskaunis kohas hea vaatega imeline ruumikas paik.
Alguses, kui ma alles pisike olin ja alles tulin ülikooli, ei teadnud ma puhkeruumist midagi. Maiteagi, kus ma oma vahetunnid veetsin. Eks ma käisin hästi vähe koolis ka ja üldse.
Edasi läks nii, et ma avastasin puhkeruumi, aga istusin seal enamasti üksinda. Või raamatuga. Või mõne peaaegu vist tuttava inimesega. Tol ajal ma arvutit kaasas ei kandnud.
Siis tuli hopsassaa umbes ühel ajal ja korraga vallaline olemine, uus kodu ja milljon sõpra ülikoolis. Istusin puhkeruumis alati kõige lärmakamate tüdrukute lauas ja meil oli alati neetult lõbus. Ja kõik pidid sellest teadma. Tegime koos ülesandeid ja nalja ja üleni vahva.
Siis ma vahepeal istusin puhkeruumis vene tudengitega ühes lauas. See oli veits teistsugune.
Nüüd on niimoodi, et mul on koolis täpselt kaks inimest, kelle nägemine mind alati hullult rõõmustab ja neid on haruharva puhkeruumis, sest ühel neist on oma kabinet ja teisel neist pole enam õppekohta. Ja puhkeruumis istun ma nüüd harva.
Vahepeal ma mõtlen, et ma peaks ikka kaks korda mõtlema enne, kui ma mingit teemat siin arutan. Et äkki pärast kahetsen. Või äkki tuleb sellest mingi pahandus. Aga siis ma ikka kirjutan ja näe, ei ole tulnud pahandust. Üks põhjendus võib olla see, et kedagi ei koti. Et ma ülehindan mingite teemade olulisust inimeste jaoks, kes pole mina. Teine variant on, et keegi ei saanud aru. See on mingi hobi inimestel, kes pole mina. Minust mitte aru saada. See on muuhulgas ka üks minu hobidest. Ma võiks sellest essee kirjutada, kuidas ma endast aru ei saa.
Essee kirjutamisega ähvardamine on mingi popp teema mul viimasel ajal. Ma sulle kirjutan. Muudkui tule ja telli. Ma olen eseepihusti. Tõenäoliselt on mu tehnilised oskused väljaspool igasugust arvestust ja mingid.. kus õpitakse kirjutama... filosoofiateaduskonnas? Mingid filosoofiateaduskondlased näiteks hoiaks kahe käega peast kinni minu kirjutisi lugedes. Aga see mind vähe kotib.
Broneeritud meeste vältimisest. Tegelikult võib seda teemat alustada veits kaugemalt. Näiteks arutleda selle üle, milliseid inimesi endale seltskonda eelistada. Igapäevaseks kergeks hängimiseks. Selliste teemapüstituste juures hakatakse jahuma igasugustest omadustest, mis inimestel olla võiksid või ei tohiks. “Mulle meeldivad sõbralikud inimesed.” “Mina tahan oma seltskonda ainult ilusaid inimesi.” Ja tegelikult, nagu ka pikkus, lõhn ja keeleoskus, on inimesel olemasolevad aktuaalsed suhted üks tema omadus. Aga räägime täna ainult meestest, sest mudu keegi veel mõtleb eitea mida.
Ma mõtlesin veits selle peale ja otsustasin, et mul on kerge kalduvus veidikene karta või teadlikult vältida juba broneeritud mehi. Noormehi. Poisse. Kutte. Broneeritud olemine võib tähendada: on abielus, käib kellegagi, keegi on temast hullult sisse võetud. See on tegelikult hullult tähtis omadus ja kui see välja ei paista, peaks seda inimeselt küsima. Nagu mõni küsib tähtkuju. Et siis teada, kuidas asju tõlgendada ja millisesse võtmesse tema poolt öeldud asju või tehtud tegusid panna. Onju. Mingi kutt tuleb ütleb mulle, et mul on ilusad silmad. Kui ta on abielumees, võibolla ma meenutan talle tema pisikest tütart või südamest armastatud naist. Kui ta on üleni vallaline pifiotsingul kutt, võibolla ta tahab mind... khmm... kinno kutusda. Ja on tore osata vahet teha. Sõltumata sellest, kas ma ise tahan või sugugi mitte.
Ja siis on seal alati mingi oht, et mingi meesolevusega veits sõbralik olemine võib viia selleni, et mingi naisolevus tahab sul silmi peast välja kratsida.
Ja siis on alati mingi oht, et üldse ei tahaks, aga kogemata armud ära mingisse broneeritud asjandusse. Ja siis on kõigil üleni ebamugav.
Ja veel mingi mitu varianti, mis olla saavad.
Käisin parukaga koolis ja järgmine päev kohvikutädi ütles, et blond sobib paremini. Pidavat mind nii malbeks ja ilusaks tegema. Aganäe, mina ei arva, et ma peaksin inimestele kogu aeg malbe paistma. Ja mille pärast inimesed paistavad eelistavat mind malbena näha? Mis selles nii head on? Kuhu jääb siis isikupära või tervameelsus? Või silmapaistev mõistus ja taiplikkus. Ära naera.
Ma võiks tegelt veel kirjutada, aga mul on targematki teha. Näiteks see tüütu progemisülesanne.
Comments
Post a Comment