su tiibade mustad väravad,


Kasi välja mu hingest. Mul pole sind sinna vaja. Ma pole sind sinna kutsunud, vähemalt viimasel ajal mitte. Ära topi ennast ja oma piina minu väiksesse haavatavasse hinge. Ma tahan oma hingega üksi olla. Mul on endalgi seal asju. Sa võtad nii palju ruumi. Sa varjad nii palju ära. Sa torgid seal ja mul on valus. Ja ilma asjata. Pole sind sinna vaja. Saaks ilma sinuta ka.

Ja mis meie siis täna muudkui aga oma ilusa noore elukesega peale hakkasime, mh? Noh, hommikul oli veits poodlemist, mul oli natuke rahamure ja Selver oma lõputus ahnuses lahendas selle kiirelt. Väike makaronisalat hommikusöögiks, laps Madlikese juurde mängimaie ja mina hakkasin asjalikuks. Asjalikkuse käigus kirjutasin valmis ja viimistlesin mingi algtaseme täiuseni ühe motivatsioonikirja (ajee), feilisin ühe riistvara testi (kuradikurat), valmistasin plakatit, lugesin artiklit, kirjutasin konspekti jne. Ja siis. Sain lapse tagasi. Ah, vahepeal käis siin üks mees ka. Ma andsin talle. Khm.. kohvi andsin. Siis ta läks ära. Siis sain lapse tagasi ja siis läksin jalutama. Aiviga jalutamine on üleni teema. Ma saan seda teha, sest mul on Roland. Ma veits kasutan teda ära, nii tore. Laps mängis arvutis seda mängu, mille nimi on vist Incredible Machine. Masinate ehitamine on praegu üleni aktuaalne teema. Lego technicut peaks vasti ostma hakkama. Aiviga jalutamise käigus sai ka mitut asja sooritatud ja mitu teemat läbi võetud. Muuhulgas jalutasime kogemata Laia tänavani välja ja seal olid mõned neiud ja neil olid mõned pudelid ja mõned lonksud ja nõndaviisi. Pärast tagasiteel me arutasime pikalt igast nõmedaid ja lahedaid asju ja mingit psühholoogilist kavalat nüanssi, mis mul on, aga mille kohta ma pole midagi lugenud ja ma ei tea, mis selle nimi on. Ma tahaks, et sellel oleks nimi.

Lisaks, kui ma pärast koju kõndisin, arutasin ma oma peas ühte teist psühholoogilist krõnksu, mille kohta mul ka nime pole. Aga see käib umbes niimoodi: mingi olukord tekitab minus ebamugavust. Ebamugavus on tegelikult juba teine reaktsioon, tegeliult see varjab minu eest mingit esimest sügavamat asja. Ma ei tea, mis see on, sest kuramuse hästi varjab. Igatahes, mingi ulmeline asi, mis tekitab mulle mingi veidra talumatu tunde, varjab ennast ebamugavuse taha. Mul on ebamugav ja selleks, et keegi teine sellest aru ei saaks ja selleks, et ise selle ebamugavusega toime tulla, pean ma seda maskeerima. Varjama. Peitma. Pakkima mingi intensiivse tegevuse sisse, et mu ebamugavus välja ei paistaks. Ja siis ma olen paha. Sest ma hakkan pahu nalju tegema ja naerma ja lollitama. Või lähen lukku.
Tegelikult see on ju kaitse. See on mingi automaaatne mehhanism, mis käivitub selleks, et mind kaitsta. Ma olen hästi ehitatud. Kui miski mind ähvardab, kakkavad mingid minu poolt kontrollimatud sisseehitatud mehhanismid mind katsma. Nagu ma olen ehitatud käed ette panema, kui ma kukun, et mu nägu katki ei läheks. Sama moodi olen ma ehitatud lolle nalju tegema või ära lukustuma, kui miski mind torgib, et mu 'mingi sügav haavatav asi' katki ei läheks. Nii lissalt on ja see on kindlasti väga hea.
Lukku minemine on eriti tore, sest sellel ei ole käegakatsutavaid tagajärgi. Tead küll, see on see, kuidas osa inimesi mingites ebamugavates olukordades hakkavad lissalt enda ette vaatama ja ei vasta küsimustele ja on suht kurja/tõsise näoga ja üldse ei kipu toru võtma, küsimustele vastama, provokatsioonile alluma. Ja ma mõtlen seda päriselt-asja, mitte seda šõu pärast tehtud mossitamist. Ma võiks olla osavam lukku minemises. Mu õde käib lukku. Mu laps käib lukku. Mul on sõpru, kes käivad lukku. Aga mina ei tee seda väga tihti. Kui mind rünnatakse või kui ma ennast rünnata lasen või kui miski veits ohtlik tundub, ma torgin vastu. Mitte teadliku pahatahtlikusega (see on mingites teistes olukordades) vaid enesekaitseks. Siis ma teen haiget või on pärast mark või rikun midagi ära. Ja nõme. Lukku käimine oleks veits toredam. Võibolla saab seda harjutada. Võibolla on see mingi ekstro-introvert värgeldus. Ma ei tea sellest midagi. Peaks mingeid raamatuid lugema selle kohta.

Peaks mingeid raamatuid lugema.

Peaks magama minema, sest kell on üleni öö ja mul oli juba eile nii tudi peal, et suremaha.

Esmakursuslased on minust viis aastat nooremad.

Kas seitsmeaastane laps on võimeline hoomama piirväärtuse mõistet? Kas talle peaks ütlema, et ringil ei ole ühtegi nurka või et ringil on lõpmata palju nurki? Mis vanuses hakkab inimene mõistma ajas rändamise ideed? Mille järgi sa saad aru, et tal on enamvähem sama arusaam ajast. Kuidas seletada ajas rändamist kultuurides, kus inimestel ei paista isegi aja ideed olevat?

Me õppevara loengus õppisime, et piltide lisamine ei suurenda küll arusaamist, aga teeb kindlasti materjali meeldivamaks. Selle pärast ma lähen praegu vaatan oma readerisse, kas seal on viimasel ajal mingeid häid pilte olnud. Sest mingit kaua interneti peal vedelenud pilti ju ei paneks.

Tadaa:



Comments

  1. Ebamugavus mingist olukorrast, kui ma õigesti aru sain! Sagedasti esinev ja äärmiselt normaalne. Pole mõtet üle tähtsustada. Aga lukus oled Sa küll rohkem kui mõni teine blogija.

    ReplyDelete
  2. sul on eriline anne ära lollitada kõik oma "sügavate" mõttearendustega
    eriti antsu;)

    ReplyDelete
  3. Oh, vau, on ka ebamugavus sagedasti esinev? Hämmastav. Poleks iial arvanud. Ma üleni mõtsin, et ma olen ainulaadne sädelev lumehelbeke oma ebamugavusega.

    ReplyDelete
  4. aga sa oledki ainulaadne sädelev lumehelbeke oma ebamugavusega kõigega mis sinuga kaasas on
    sst igaüks ongi ainulaadne eriti sina

    ReplyDelete
  5. Anonymous04:42

    Taname huvitavat teavet

    ReplyDelete

Post a Comment