Tuesday, January 05, 2010

Be more or less specific


On üldtunnustatud soovitus väikeste titadega koos elades magada siis, kui saab. Mitte välja teha maakera pöörlemisest või mingist haigest vajadusest sooritada tegevusi valgemal ajal. Sama kehtib ka sessi kohta. Sessi ajal on esikohal ikkagi enda heaolu ja vaimne tervis. Ja kohe selle järel tulevad head hinded, hullumeelse sessiplaani sooritamine ja eksamite ajaks üles ärkamine. See tähendab, et õppida tuleb siis, kui selleks hoog on. Ja magada tuleb siis, kui silm enam lahti ei püsi. Võimalusel aegajalt ka nii palju, kui torust tuleb. Lisaks ma arvan, et peaks hakkama tõstma ühiskonna teadlikkust kooselu kohta eel-puberteedikutest kassidega. Et inimesed ikka teaksid, kui raske see võib olla ja ei tunneks kogu aeg kaasa ainult imetavatele emadele ja sessivatele tudengitele. Sest näiteks üks öö oli meil selline. Mina olin viieni üleval, et õppida ja värke teha ja üldsegi. Arvutis üleni. Ja kui ma siis lõpuks tuttu tahtsin minna, oli kass juba tund aega ringi saikotsenud. Mul on videosid. See natuke meenutab mingit modernset jazztantsu. Need külgsuunas astutud täpselt väljamõõdetud sammud ja hullunud pilk. Komplekti kuuluvad ka orava moodi turris saba ja veidrad peajõnksutused. Igatahes. Ega teda ju ei koti, et inimene magama läheb, tema saikotseb mõnuga edasi. Kell seitse hommikul ta veel hullus siin ringi. Kell üheksa aeti mind telefonikõnega üles. Kell 11 pidin voodist välja ronima ja uuesti und ei tulnud. Võinoh, tuli küll, aga iga kord, kui ma voodisse heitsin, tulid igasugused mõtted pähe ja rumal rahutus ja meeletu tegutsemis-isu. Muuhulgas küpsetasin umbes miljon kohevat vahvlit ja sõin need vanillijäätisega sisse. Ja pesin valimatult mingeid asju siin elamises. Külmkappi, köögiseina ja nii. Noh ja siis ma jäin mingi kell kogemata ikkagi magama ja kui Sirla mu kell 10 õhtul helistamisega üles ajas, hakkasin jälle arvutis vahtima. Töö tahab tegemist. Staatused tahavad uuendamist. Praksid arvestamist.
Arvuti, kusjuures on samuti ärahullunud. Meil on siin kõik hullud. Ma üldse ei imestaks, kui potililled roosaks tõmbuksid mingi hetk. Ei, tegelt ikka imestaks. Ahjaa. Arvuti. Arvuti võttis endale pähe, et on aeg teha üks ekstreemne meik-ouver ja uuendas ennast. Nagu mingi vanamutt võtab aegajalt nisukesi asju pähe ja pärast on suht masendav vaatepilt. Noh, mu arvuti on umbes sama. Ta on hästi vana ja väsinud, aga ta ise üldse ei kipu seda uskuma. Uuendas ennast ära ja nüüd on hädas. Hea kui aknaidki vahetada lubab. Lissalt moe pärast jookseb aegajalt kokku ja on nii neetult aeglane, et peaaegu ulme juba. Mu personaalne budismiõpetaja. Teen ühe liigutuse. Ootan. Hingan rahulikult sisse ja välja. Ei lähe närvi. Keerutan pöidlaid. Siis jõuab arvuti millalgi järele. Siis ma teen teise liigutuse. Näiteks proovin mõnda programmi käima tõmmata. Täpsed väljamõõdetud liigutused, siin ei ole ruumi vigadele ega mõtlematutele tegudele. Ja siis ma jälle ootan. Muuhulgas olen selle ootamise käigus ühe mütsi valmis heegeldanud.

Viimase tunni aja põhidilemma (sest mul on iga tunni kohta vastav põhidilemma) on olnud: kas teha endale jäätisekokteili või mitte. Peaks tegema selle pärast, et mul on külmutatud mustsõstraid ja jäätist ja piima. Kõht on ka veits tühi. Ei peaks tegema, sest üleni öö on ja võibolla keegi ärkab üles kannmiksri müra peale. Keegi kõrvalkorterites. Sest kannmikser on hästi lärmakas ja meil siin tegelt kostab. Üks öö ma kuulasin pikalt, kuidas kusagil lähikorterites keegi täiskasvanu nuttis. Aga samas, köök on mul sellise koha peal, et sellega ühiseid külgi on ainult ülemiste naabrite köögil. Ja kes siis köögis magab. Ja kes köögis magab, võiks teada, millega ta riskib. Aga samas söömine ongi mingi nõrkadele. Võisiis ma võiks tegelt ju samahästi endale omletti teha. Kuigi omleti juurde oleks musta leiba vaja, aga musta leivaga on hetkel pahasti.

Ma üleni teeks praegu väikse burksiringi, kui ma ei elaks mingis sellises linnas, kus ööpäevaringsed kiirsöögikohad mingi täielik haruldus on.

“Mine Berliini” ütles mulle Tiit ükspäev, kui ma olin talt juba liiga palju rumalaid küsimusi Londoni kohta küsinud. Peaks minema jah. Kuigi Londonisse peaks ka minema. WebCT-sse peaks ka minema ja mingeid lollakaid teste sooritama. Ja sinna teise aknasse peaks minema seda esitlust koostama.

Tead, mis muusika on lahe. Trip hop. Ma üldse muusikastiilidest midagi ei tea, aga mul on mingeid programme, mis ise vaatavad kusagilt järele. Nüüd ma hakkan ka vaikselt pihta saama. Trip hop on selle pärast lahe, et ta ei sega. Aga ta pole igav. Teda võib kuulata, aga tal võib lasta lihtsalt kõlada ka. Mind alati segab, kui muusika segab. Mingi agressiivne või pealetükkiv muusika segab. Ja see liiga diip melanhoolsest õudusest ulguv muusika ka segab.
Mis tegelt ei tähenda, et ma ainult liftimuusikat kuulaksin. Vahepeal ikka midagi tempokamat, intensiivsemat ja sisukamat. Aga kui sellega liiale minnakse, on lissalt veits mage.


Mõnikord on nii hea, et inimesed mind vaimukaks peavad. Ma teen mingit nalja ja nemad naeravad. Või kiidavad üleni, et ma tabav olen. Aga vahel on see nii masendav. Näiteks siis, kui ma lissalt olen mina ise ja mingid tegelased mu ümber üleni andunult vaimustuvad igast suvalisest asjast. Täiesti null-väljakutset. Liiga kergesti enterteinitavad inimesed pole üldse huvitav. Ja vahel on lissalt hämming, kui mina ütlen mingeid minuarvates olulisi varemväljaütlemata tõdesid kõva häälega välja ja kõik naeravad. Nunnu mudugi, et teil sellest lõbus on, aga ma tegelt mõtlesingi seda nii halvasti. Mida te naerate, vaadake ka seda nii ja saate aru.

Mai oska üldse flirtida. Eks oma sõpradega ikka saab vahel kelmikamaks mindud. Aga võõrastega on mingi keeruline. Peaks harjutama. Ajee. Nimetaks selle oma suureks kunstiprojektiks või uurimustööks ja hakkas baarides tõe väljaselgitamise huvides eksperimenteerima.
“Kas su jalad valutavad? Sest sa oled terve päeva mu peas ringi jooksnud... (wink-wink, if you know what I mean nägu ja kerge huulte torutus).”

Ja siis mai saa aru, kas peaks saama sügavat mõistmist ja samal tasemel olemist inimesega, kellega nigunii magad ka või ei peaks.
Ja tagurpidi ka. Et kas peaks saama magada nendega, kellega üleni sügavalt liiga hea teineteisemõistmine ja samal levelil olemine on või ei peaks.

Mul võiks kamin olla. Sis ma istuks kamina ees ja kuulaks Leonard Cohenit ja jooks kohvi teravaga ja mõtleks Kõikide Asjade peale.


Mind haaras täna ilge tahtmine endale velvetist asju õmmelda. Jep, asjad on juba nii kaugele jõudnud.

mh. nüüd te tahate ju pilti ka saada


1 comment:

  1. Kas Sneaker Pimps pole mitte trip-hop? Mina kuulan päris ammust aega sellist asja igatahes.

    ReplyDelete