Sunday, January 31, 2010

do you speak hebrew

Pane tähele, siin räägib elukogemus: need, kes väsitavad ennast reedel trenni ja kerge joomaga pool-uues seltskonnas, on laupäeval nii kapsad, et ei tee päev otsa mitte muffigi.

Ma ei teinud täna päev otsa mitte muffigi. Vahtisin niisama. Mingi söögi keerasin kokku, Rolandile maitses. Ja kaks filmi vaatasin ära. Mõlemad olid head.
1) Being There. Mõtsin, et kirjutan siia mingi tutvustava teksti, aga otsustasin kokkuhoidlikum olla. End näpuvaevast säästa ja kopida vestlus samal teemal:
m: see film on nii haige
a: milline
m: being there
a: pole näinud
a: mix haige
m: põhiidee on selles, et seal on üks keskealine aednik, kellel on umbes väikelapse mõistus või veel vähem. lugeda-kirjutada ei oska, kella ei tunne ja mingit emotsionaalsust ka ei paista olevat
m: tüüp lissalt hoolitseb aia eest ja vaatab telekat
m: aga majaperemees sureb ära ja aednik visatakse välja ja ta kohtab igast inimesi, kes ei tea, et ta päris normaalne pole. siis on veits tobe
m: ja läheb järjest tobedamaks
a: komöödia on v
m: mitte päris
m: selline hästi aeglane film
a: kes rezhissöör on
m: näiteks enamuse ajast inimesed arvavad, et ta räägib metafoorides, kui tema räägib tõsiselt
m: http://www.imdb.com/title/tt0078841/
a: hehe ok peax vaatama
Et see nüüd üleni halvasti ei kõlaks, lõppkokkuvõttes mulle see film meeldis ja ma hea meelega soovitan seda kõigile, kes otseselt aeglaseid filme ei jälesta. Sest mõned jälestavad, ma tean.
2) He's Just Not That Into You. Seda ma vaatasin selleks et midagi head ja kerget vaadata ja oligi hea ja kerge. Film räägib suhetest ja ameeriklaste paaritumisrituaalidest. Teadküll, neil on deitimine ja helistamine ja helistada lubamine ja automaatvastajad jne. Peaaegu sama keeruline nagu meil. Igatahes, film üritab öelda sedasama, mis pealkirigi. Et ära ole arulage klammerduv piff ja ära kujuta endale värke ette, ta ei taha sind. Vahepeal Aivi soovitas mulle tungivalt seda filmi, aga siis mai taht kuulda, et mind ei taheta. Nüüd on juba ok. Nüüd juba võib. Näitlejad olid täitsa pandavad, kuigi ikka needsamad, kes alati sellistes filmides on.


Ma olen vahepeal mõelnud, et kui mu elu oleks film... või kui keegi teeks minu elust või minust filmi. Mitte et ma ennast neetult portreteermisväärseks indiviidiks peaksin ja oma isekirjutatud neetud elulugu mingisse supermarketisse müüki tahaksin (skandaalse alapealkirja ja ülemeigitud kaanepildiga). Rohkem selles mõttes, et mulle meeldib oma elule ja asjadele üldse aeg-ajalt mingit teistsugust pilku heita. Filmivaataja pilguga vaadates, mu elu on suht hea film. Hästi kirjutatud, ma mõtlen. Tegelaste usutavus ja värvikus on ka üsna õnnestunud. Suhteliselt hästi on siin näha neid jutustatud loo elemente. Peatükid näiteks. Või episoodid. Mingid mustrid või motiivid. Päris parajal hulgal selliseid asju, mis võiksid kerge tõlgendamise korral sümboliseerida midagi muud. Sügavat teemavälist alateksti isegi.
Praegu mulle tundub, et kuigi mina lissalt vahin tuimal pilgul peaaegu doll state'is, vaatajate jaoks on see juba ilmselge, nad on juba aru saanud. Täpselt mis neile ilmselge on, pole mul õrna aimugi. Sest mina olen see kergesti releiditav suhteliselt hästikirjutatud peategelane (ma olen heroiin) ja ma saan Sellest Kõigest aru alles mõne aja pärast. See oleks tõenäoliselt draama-komöödia. Mitteromantiline üldiselt, ma ütleks. Võib-olla natuke ulmeline... jamh... oleneb mudugi, millisele osale rohkem keskenduda.

Ma olen nüüd peaaegu terve sessi laiselnud ja ennast süüdi tundnud selle pärast. Vaheaeg hakkab kohe. Nüüd (pärast selle ühe kirjaliku töö esitamist) saan ma veel nädal aega laiselda ja end mitte süüdi tunda. Huvitav, kas ma suudaksin. Peaks ikka ennast süüdi tundma ka veits.
Terve sess laisklemist on saavutatav nii: võtta palju ilma eksamita aineid ja teha võimalikult palju eksamikirjutamist ära sessi esimese nädala jooksul. Mis muuhulgas võib tähendada iga päev eksami kirjutamist.

Eelarvelehe pealkiri on omgwtf. Sest täiesti hull. Ükskõik kuidas ma seda raha jaotan ja trikka teen, lõpuks pean ma ikkagi valima, kas iga päev süüa või kõik arved ilusti ära maksta. Häda ja viletsus. Umbes tonnane toidupoe kinkekaart teeks praegu täiesti imesid. Siis saaks kõik korda.

Huvitav, kas psühholoogidel on selle kohta mingi spetsiaalne termin, et inimesed kipuvad millegi ootuses olles endale väga usutavalt ette kujutama, et selle oodatava saabumine lahendab ära kõik probleemid. Kuigi nad ratsionaalselt mõeldes saavad aru, et rahaga ei saa päriselt aega ja armastust osta või et
girlfriendi omamine ei too tingimata valgustatust ja tööalast edu.

Aah! Mu laps kirjutas mulle just kirja. Täiesti esimene isekirjutatud kiri minule ja see on täiesti nunnu. Tõi selle paberist volditud laeva sees mulle laua peale.


Seal trennis meil on selline värk, et iga paari kuu tagant vahetatakse harjutused ja neile vastavad laulud välja. Et lihaste pumpamine väga üksluiseks ei läheks, vaata. Eelmises kamplektis oli näiteks kõhulihaste juurde Pinki mingi laul. Seekord teeme kätekõverdusi mingisuguse MJ laulu kaveri järgi jne. Igatahes. Venitused trenni lõpus on selline aeglase loo teema. Ja nüüd pärast uue kava tulekut, on selleks viimaseks aeglaseks üürgavaks lauluks 'Never Gonna Dance Again.' See on üks südantlõhestav lauluke ja tähendab kindlasti kõigile harda hingega loomakestele palju, isegi siis, kui see on George Michaeli esitatud. Aga mulle seostub sellega üks teine lugu, mis on selle esimese kurinaljakas uuendatud sõnadega kaver. Ja iga kord trennist tulles laulab mul peas eriti kirglikult 'you're never gonna walk again!' mis natuke segab. Nad võiks juba uue kava võtta.

See uuendatud versioon, mis mul kummitama kipub:


Ja see esialgne lugu, mis on ka päris kummaline:



No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget