Serve me up some pretty, pretty people

(näe, pane see laul käima, see on mõnus)

Ajee. Mul läheb koolis hästi. Sest mul on peaaegu kõik selle semestri ained korras juba.



Tead, mis mulle kõige rohkem kevadsemestri juures meeldib? See, et see on kevadsemester. (guess what's so delicious about having sex with fourty nine year olds?) Eiaga tõsiselt. Kevadsemester hakkab juba veebruari alguses. Sellisel ajal, kui kevadest pole veel tegelt haisugi. Kui on veel talv oma ebainimlike temperatuuri- ja teeoludega ja puha. Ei ole kevadpäikest, kevadisi ojasid, kevadväsimust, kevadekuulutajaid... mitte midagi ei ole veel. Aga juba on kevadsemester. Kevad. Semester. Lihtsalt kuula, kui hästi see kõlab.

Ma võtsin liiga palju aineid.

Ma räägin sulle sellest kassist. Mu kass on nii tore. Tal on hea iseloom, võttes arvesse igasuguseid võimalikke kassi-iseloomusid, ma mõtlen. Ta on puhtust armastav, suhteliselt vähenäuguv ja seltskondlik loom. Lisaks on ta nii neetult ilus ja seda stiilselt. Selline maitsekas, mitte ülepakutud, nagu sinkjas-musta värvi siidised asjad tavaliselt on. Nagu hea sisekujunduselement. Interaktiivne ja isepuhastuv. Heaküll. Ta on veits peast segi ja armastab ootamatult teda silitavasse kätte oma teravad küüned ja hambad vajutada. Aga kas pole me kõik mõnikord tahtnud samamoodi teha? Igati loomulik reaktsioon.
Lisaks ei ole ta nõus sööma odavamat kassitoitu kui see 100 krooni/kg. Ma võiks samahästi talle veisefileed iga päev anda.
Õnneks on veel olemas proffi-kassi-toidud, mida ma ei osta ja kujutan ette, et võidan nii raha. Need, mida saab ainult loomakliinikust või loomapoest. Need maksavad 200 krooni/kg. Samahästi võiks talle pardirinda söögiks valmistada.

"Emme, mida see fakk tähendab?"
Hommikul lasteaeda läksime, vaatas üle rühmatoa ukse ja pomises: raisk! Siis tuli mulle hästi avatult ja armsalt seletama, et ta ütles raisk selle pärast, et seal legode laua juures istub juba neli last ja tema enam ei mahu sinna.
Koidul hakkavad vahel laulud kummitama. Tavaliselt kummitab tal roosa pantri tunnusmuusika. Aegajalt, kui ta äktšion-meeleolus on, rögiseb ta seda laulu, kus on sõnad let the bodies hit the floor. Seal on äge möire. Eile kummitas tal 'Banana Phone.' Siis ma pidin talle selle laulu üles otsima ja mängima. Siis see kummitas mul magamajäämiseni ja pärast seda ka natuke aega. Ma püüdsin hoolikalt mitte mõelda selle multika peale, kus kah mingil kutil Banana Phone kummitas ja pärast oli pahasti.
Igasuguseid ulmejutte ja ingliskeelt räägib ka kogu aeg. Ma aint kuulan ja imestan. Vahel naeran.

Mul on üks Tauno. Võinoh, ta päriselt ei ole mul, ta on meil kõigil. Taunost saab ka kunagi õpetaja, aga temast saab meesõpetaja. How cool is that. Igatahes, me Taunoga oleme emm-ess-enni-sõpsid. Ja me hakkasime korralikeks pühapäeva õhtul. Tegime endale nädalamenüü, ilusti läbimõeldud ja peaaegu äratasakaalustatud, fikseeritud toidukordadega ja peame sellest kinni ja sööme korralikult. Mind on see selleni viinud, et ma olen kogu aeg näljane. Varem, kui ma hommikul ei söönud, sain pärastlõunani puhtalt hommikukohvi peal hakkama. Nüüd ma olen iga kolme tunni tagant näljast nõrkemas. Huvitav tulemus, mu meelest. Tegelikult, kui kusagil on mingi 'pidamine', siis selle järgi tegelikult 'peakski' tihti ja väikseid koguseid sööma.

Ma avastasin mingi hetk, et mind hullult häirib, kui keegi hakkab mingit oma tervislikult toitumise või liikumise teooriat tutvustades rääkima asjadest nii, nagu inimene ja tema keha oleksid eraldiseisvad lahus nähtused. Nagu oleks võimalik teha midagi, mis paneb keha 'arvama'. Ja nagu oleks võimalik, et juhtub midagi nii, et keha hakkab sulle 'ütlema'. Justkui mina ja mu keha oleksime kaks erinevat isiksust, mõlemal oma teadvus ja tahtmised. Mis kõlab nagu peast segi olemine, kui nüüd nii vaadata. Onju.

Esmaspäeval käisin BodyBalance'is ja eile ja täna lihased valutasid. Ma isegi ei käinud päris trennis vaid tutvustavas tunnis. Mul isegi ei olnud väga raske, ma isegi ei pidanud väga palju pingutama kõige sellega. Kuigi mul õnnestus selles kuramuse luige asendis tasakaalu kaotada ja külili kukkuda. Luige asend, muide, on selline pikali maas harjutus juba iseenesest. Jah, mul õnnestus pikali maas olles tasakaalu kaotada ja kukkuda, mis siis on?
Ma olen juba kolm korda endale täiskasvanute ujumiskursuse tundi aja kinni pannud ja ära känseldama pidanud. See on kas halb asjade kokkusattuvus või mul on mingi ärevus.

Kas sa tead kedagi, kes elab ahiküttega elamises ja kelle kodu on praegu üleni mõnusalt soe? Mina küll ei tea. Meie korter on mõnusalt soe, keskküte on sel talvel see võitev strateegia. Me kasutasime mudugi ka mehelikke võtteid akende toppimiseks. Roland pigistas ühe tuubitäie silikooni aknavahesse ja sinna, kuhu ei jätkunud, panin mina pahtlit. Eks me kevadel nuputame, kuidas need aknad lahti hakkavad käima. Ühest nurgast veel natuke puhus sisse, see on nüüd härmatanud.

Kell on kümme õhtul ja ma tahan kohvi. Mitte selle mõju pärast – ma võin täna õhtul südamerahuga vara ära kukkuda. Ma tahan kohvi maitset. Kohv on hea. Kohv on magus. Mmm... kohvi lõhn ja esimese lonksu maitse...

Peaks midagi sööma.

Roland vaatab Internetist ETVd. See on lahe. Telekas peakski Internetis olema.

Ja me vaatame seda sarja, mis Aleksei kunagi ammu mulle soovitas. Terve kambaga, st koos Koidu ja Rolandiga vaatame. Kõigile meeldib. Selle sarja nimi on "Avatar: the Last Airbender," aga see pole see avatari-film, see on üks animestiilis multikasari aastast 2005. See on multikas, aga see ei ole tobelapsik. Võinoh, see on tobelapsik ka vahel, aga see on põnev ja vaimukas ja kohati diip ka.
Ma tükk aega otsisin hästi iseloomustavat videot ja tuleb välja, et see on vist kõige mõttekam aimu saamiseks vaadata:

Comments

  1. on küll mõnus laul. võiks kohe eksamile hiljaks jääda, nii mõnus on.

    ReplyDelete
  2. mõnel öösel on mul nii palav et ei saa magada
    aga mul on ahjud;)

    ReplyDelete

Post a Comment