pššššhht

Sis keegi ei saa tulla ütlema, et aint kassipildid. Lambukene. (tuletab mulle meelde, et ma tahtsin suvel sinna lammastega tädi juurde lilli korjama minna.)



Ma tegelt juba eile mõtsin kirjutada, sest mul tuli pikemat sõnastust vajavaid mõtteid, kui tweet või facebooki staatus. Aga siis mul tuli hoopis tudi peale. Võtsin eile aega, kui kaua ma loen lapsele ette ühte Pettsoni ja Finduse raamatut. Peaaegu 20 minutit. Siis teinekord tean. Hammaste pesemine koos niiditamise ja pasta panu ja loputamise ja kolm minutit harjamise ja peeglisse kihvade näitamisega – seitse minutit. Neli roosa pantri episoodi järjest – pool tundi. Kui laps jõuab lasteaeda hommikusöögiks, jõuan mina raamatukokku umbes avamiseks. Jne. Mul on terve posu pisikesi tähelepanekuid aja kohta. Mitte et ma mingi kontrollifriik oleksin, ma niisama oma meelelahutuseks.

Kõigepealt ma tahtsin ära mainida Polaarkaru ühe värskema postituse helgema hetke:
„Aga jah, näitlejavõimed on tekkinud, keegi kirjutas ÕISis kursust hinnates, et talle meeldis mu positiivsus. Ma kohe ei tea. Äkki ta ei käinud väga sageli kohal?„

Teine asi. Mul on praegu käsil üks raamat - G. Rägo 'Matemaatikast ja matemaatika õpetajast.' Rägo ütlemised panid nad raamatuks aastal 1984, aga Rägo ise jõudis juba 68ndal ära surra, tähendab selline suht vana aja raamat. Mulle ko-hu-ta-valt meeldib nende mulle aktuaalsete teemade juurde lugeda mingeid vanu raamatuid. Vahel peab selliseid hoidlast tellima ja mõned on ainult kohalkasutuseks. Neil on kummalised kaaned, hoopis isevärki stiil ja mõtteviis. Eriti-vanadel on teistmoodi keel ka. Igatahes, lõik teemast 'õpetaja autoriteet':
„Autoriteeti ei saavutata üleöö, võitlus selle eest nõuab aega ja kannatust. Kui autoriteeti ei saavutata 3-5 aasta jooksul, jääb ta harilikult üldse saavutamata. Sel juhul võib õpetajale anda vaid üht nõu: vahetada elukutset. Kõrgema haridusega matemaatik leiab tööd ka arvutuskeskustes, uurimisinstituutides, planeerimisasutustes ja mujal.“
Miks see lõik mulle meeldib? See on täpselt minu mõte. Kuigi minu sõnastus oli umbes: kui minust saab sitt õpetaja, siis ma jätan järele. Aga nii kena, et keegi selle nii otse välja ütleb ja ei poputa-hellita mingeid lolle lootusi. Kui ikka ei tule välja, siis ära tee.


Kui ma siia kolisin, suhtlesin esialgu natuke selle koha eelmiste üürnikega, hoolimata sellest, et nende arusaam laearmatuurist ja kardinatest täiesti õõvastav oli. Nad rääkisid, et neil on nii kohutavalt kahju ära kolida, sest üürileandjad on nii toredad inimesed. Suht kahtlane, onju? Sest mismõttes toredad, mida nad sellega öelda tahavad, milles nad mind veenda üritavad. Aga nad ongi toredad inimesed. Kogu aeg nii mõistvad ja abivalmid. Mul just oli mitu värki ja mitu korda helistasin ja üleni kenad. Nii šef.

Mul on vaheaeg. Midagi ei toimu.

Ma ei saa oma last trenni panna, sest mul on järgmisest nädalast kogu aeg kool. Ja see oleks nagu üleni minu süü, sest ma ise rebisin endale nii palju aineid. Aga nii palju aineid pean ma rebima selle pärast, et mulle ei piisa sellest õppekavast, mis mulle õpetajakoolituses ette on nähtud. Samas ma leian, et mu lapsele ei piisa sellest õppekavast, mis talle lasteaias on ette nähtud ja peaks teda trennidesse ja huviringidesse ka vedama veel. Aga kõik need asjad on minu loengutega ühel ajal. Oh, võiks nii olla, et keegi teine lisaks minule peaks ka mu last kasvatama, temast hoolima ja temaga tegelema, siis oleks mul kohe kõvasti lihtsam.. Oh, wait. Seda me juba korra proovisime, ei mängind väga hästi välja.

1. Tõstsin endale hästi suure taldrikutäie makarone ja Koit ütles mulle, et kui ma ennast nii paksuks söön, siis ma muutun varsti vanaemaks.
2. Ütlesin Koidule, et ma ei jõua teda kelgu peal tirida ja ma tahan ka hoopis kelgu peale istuda. Koit leidis, et meil on siis Rolandit vaja, Roland veab meid mõlemat. „Sul on päris tugev vend.“
3. „Tead, siis kui ma Räpinas olin, siis vanaema käis täitsa paljajalu lume peal!“
„Sul on siis ju päris lahe vanaema.“
„Sul on päris lahe ema.“

Skoorisin täna prügikasti kõrvalt kaks valget pluusi. Praegu pesen-keedan-valgendan neid. Äkki saab isegi asja. Valged riided on nii ilusad mu meelest.

Igal pool on lumehanged ja vallid ja koerad näevad seal nurki. Nurkade peale tuleb pissida. Iga lumevalli ja pikema hange otsas on tumekollased plekilised augud. Üle terve linna. Veebruar on talve viimane kuu.

Ma olen oma lemmikteksad katki kandnud. Peaks välja töötama mingi aruka viisi teksaseid parandada nii, et nendega pärst kooli veel minna saab. Ma olen suht kindel, et kuskil on mingi reegel, mis ütleb, et õpetaja kann ei tohi paista.

Tahaks suve. Tahaks palja jala otsa lahtised kingad tõmmata ja kleidikese väel õue kepsutada.

Aga mõtle, kui Kõik See Lumi ükskord ära sulama hakkab. Mõtle.