mei mei



Eile oli mul üks hirmu- ja õuduslugu. Algas esimese loengu ajal, kui mu arvuti ei läinudki käima. Võinoh, tema opsüsteem ei läinud ja igasugused kurjad ähvardavad tekstid olid jonnakalt ekraanil. Viisin kohe nutuga ordisse vaatamisele, sest mulle paistis küll, et kõvaketas on nüüd lõpuks hapuks läinud. Eks ole kõvaketastelgi oma säilivusajad. Siis ma pidin päev otsa koolis vahtima ilma läpakata kogu aeg mobiili kontrollides, et äkki juba helistatakse ja öeldakse, kuidas on. Näriks ma küüsi, ma oleks neid närinud. Närviliselt. Alles päeva lõpus sain arvuti tagasi ja pold tal midagi häda. Peale selle, et ta jätkuvalt ei käinud väga hästi käima. Aga ordimees ütles, et ketas korras. Siis ma selle arvutiga kaklesin kodus. Ma sain mingisse hullu tekstisesse režiimi sisse, kus sai käskudega ringi möllata. Õigel hetkel esc vajutamise strateegia. Pääsesin isegi oma tähtsaid kaustu vaatama ja need olid kenasti ok. Aga mida on peaaegu võimatu teha, on kopeerida neid kaustu pulga peale, kui pulka ei paista. Võinoh, paistis, aga mitte tolles media kaustas. Kuidas ma kopeerin midagi kuhugi, kui ma ei tea selle kuhugi asukohta. Niiet suht ulme. Siis proovisin seda ubuntu live cd asja, mille jaoks ma pidin ta lauaarvutiga uuesti tõmbama, sest vana plaat oli kurat teab kus. Ja siis see neetud live ei läinud käima. Selleks ajaks oli kell juba üleni liiga öö ja mul oli juba suht kopp ees sellest jamast. Kirjutasin igaks juhuks veel ühe plaadi nime järgi sama sisuga ja keerasin magama.
Hommikul kujutlesin elavalt, kuidas terve puhkeruum on paraja tihedusega täidetud hullude linuxi-pededega, kes kõik on lihtsalt maha suremas selle nimel, et aidata mu vana läpakapanni parandada. Mul oli isegi paar openingi ette valmistatud ja mõningad mõjutamisvõtted. Tühjagi. Istusin oma panniga tühja puhkeruumi nurka ja hakkasin nuputama. Ja sa vahi raiska. Selle teise plaadi live läks käima ja kõik kena. Päästsin oma kooliasjade kausta, panin uue bubhuntuka ka peale ja isegi uue desktopi tausta tõmbasin interneti pealt. Muruga.
Enne oli mul siin Win2000, mis pidas vastu mitu mitu aastat. Seesama opsüsteem. Ma ei teinud kordagi nende aastate jooksul formatti (for-matit, vor Mati) ja see töötas kenasti. Septembris panin wini asemel uue sädeleva Ubuntu peale ja märtsikuuks on ta puru. Siuke elu ongi. Ei tee üldistusi. Ei tee.

Üks. Alguses, kui ma seda õpetajakoolitust alustasin, olin üleni vaimustuses, et lõpuks on hakatud mind ka kvaliteetselt õpetama. See uuem koolkond pooldab palju aktiivõpet ja palju innovaatilisi ideid ja motivatsiooni eest hoolitsemine ja puha. Õppijate vajadustega arvestatakse ja tunnid kohandatakse vastavaks. Ja nad siis üritavad eeskuju andes õpetada ka meid. Lausa lust oli tundides käia, kogu aeg oli hoolitsetud tunne.
Kaks. Tookord ennemuiste, kui me Mikiga koos gümnaasiumis veel käisime ja mingis järjekordses kirjanduse tunnis tühja vahtisime (ma kusjuures nägin seda õpetajat sügisel millalgi ja tahtsin talle ütlema minna, kui palju tuge ma saan tema olemasolust, et minust ei saaks kunagi niisugust õpetajat, nagu tema oli). Igatahes küsis Miki tookord kirjanduse tunnis mingi hetk raskelt ohates, kas meil täna ühtegi mõttekat tundi peale mata ei olegi. Vaatasin tunniplaani ja tõepoolest. Tegelikult polnud meil terve nädal ühtegi mõttekat tundi peale mata.
Kolm. Mul oli täna arvuteooria praks. Üleni tore oli. Ma ei teagi, seda on raske seletada ja kindlasti on seal mingite asjade koosmõju ka, aga need praksid on alati nii toredad. Me teeme tahvli peale ülesandeid ja arutleme nende üle. Seletame teistele, kusjuures tegemist ei ole õpetajate ainega, see on päris matemaatikute aine. Ikka seletad oma ideed ja tõestust, kui keegi küsib. Ja õhkkond on ka selline mõnus. Leidlikkust, intelligentsust, põhjendatust, matemaatilist elegantsust (ära naera) propageeriv. soodustav. väärtustav. Noh ja ei saa mainimata jätta asjaolu, et arvuteooria ise on hästi kena valdkond esialgu, kui see üle mõistuse keeruliseks pole läinud. Ja see õppejõud on ka üleni šef. Lissalt see heatahtlik muie, millega ta teatab: 'ma ei saa teile selle eest punkti panna, see lahendus ei ole korrektne, istuge kohale, las keegi teine proovib.' Oh nii kena nii kena. Veits naerab ka meie üle ja meiega koos. Ja alati on lõbus. Lisaks on see reaalselt raske ja keeruline aine. Peab mõtlema. Päriselt. Selle mõtteka loomingulisusega. Mitte selle lollusi genereerivaga.
Nii. Täna ma mõtlesin, et huvitav, kas mul peale arvuteooria ühtegi mõttekat ainet ei olegi. Või täpselt mis mõte nendel tänastel ainetel üldsegi oli. Mille poolest ma nüüd parem targem osavam kogenum olevus olen, et ma mingit rühmatööd tegin või mingeid slaide vaatasin või pool neli pärastlõunal mingite kujuteldavate probleemide üle vaidlesin. See oli üleni kena ja mul oli sel ajal suhteliselt mugav ja meeldiv. Aga millleks küll?

Jaah, ma tean, arvuteooria on ka kujuteldav probleem sinu jaoks.

Tähelepanuhoor on nii julm sõna. Ma pigem ütleks, et ma olen tähelepanuhoorake. Mul on ikka vaja esineda. Möliseda. Arvamust avaldada. Tarka panna. Paika panna. Mingeid seisukohti kaitsta. Võiks siis veits rahulikumalt võtta ju ometigi. Suur tüdruk juba. Pärast mõni mõtleb ei tea mida. Või ütleb. Näiteks oma pilguga. Või muigega. On siis seda vaja.

Laupäeva hommikul oli meil kassiga paar minor disagreementi. Mu parema käsivarre peal on pikad narmendavad kriimud. Aga ma austan seda looma tema tugevuse pärast. Ma austan inimesi ka nende tugevuse pärast. Ja mul on mõnikord raske austada nõrkasid inimesi. See on üks mu teooria. Mul on ikka vaja mingit peaaegu-teooriat, et oma kohatist irratsionaalsust ära seletada.

Põmst ongi ju nii. Kõigepealt elad kuidagi mingisuguse osa oma elust ära. Juhuslikkus ja joppamine ja suvalt katsetamine. Siis vaatad möödunud sündmustele peale ja püüad näha mustrit või oletatavat algoritmi või mingitki süsteemi või rütmi. Siis allutad selle leitud süsteemi sõnastusele. Võib-olla lood ka analooge või käid loominguliselt ringi metafooridega. Seejärel esitad oma teooria oma eelneva elu kohta näiteks elutarkusena. Süngel toonil õlleklaasi taga. “Kuula, pisike tüdruk, mis ma sulle räägin. Mina olen oma elus alati lähtunud tõest, et [sisesta suvaline vanasõna/ütlus siia] ja see on mind ikka päästnud ja vaata, kus kaugel ma nüüd omadega olen. Jäta see endale meelde.” Tegelikult võib eelneva elu vaatlemisel leiutatud süsteemi ka tutvumisel kasutada. “Mina olen selline inimene, et ma jätan tüdrukud varsti ilma põhjuseta maha, sest ma lihtsalt olen selline, pole midagi parata ja võta seda arvesse.” Või kasvõi eelmisest kassi-lõigust tuletatult: “Nagu koduloomade juures, austan ma inimeste juures nende iseseisvust ja tugevust ja just selle pärast ma sind ei salli/panna ei taha. Mitte et sul midagi viga oleks.” Tähendab. Väide: sa ei ole selline, sul ei ole süsteemi, sa ei lähtu põhimõttest. Sa oled suvaliselt juhuslikult kuidagi midagi teinud, sa oled mingi hiljem oma peas genereeritud mustri oma minevikule peale vägistanud ja nüüd kujutad ette ja lased teistel ette kujutada, et sa oled selline. Ja me kõik peaksime seda arvesse võtma.

Ok, pane tähele pedagoogika õppejõudu (jep, mul pole elu väljaspool kooli). Näiteks veedab ta tüdrukuid täis auditooriumi ees 15 minutit, arutledes pool-omaette selle üle, mis tema arvates on feminism, kui mõttetu see tegelikult on ja kuidas see on ju lõppude lõpuks ka ühiskonnale kahjulik. Noh ja siis hiljem räägib ta lugu kahest lapsest, kelledele ema annab noad pihku ja jätab ilma järelvalveta koju porgandeid koorima ja siis üks laps lööb noa teisele sisse. “Kes on süüdi? Televisioon loomulikult," teatab õppejõud meile. Lihtsalt nii. Vahetult. Noh. Mis siin keerulist?

Ma tahan, et inimesed teaksid, mis on xkcd. Ma tahan, et ma ei peaks seletama, kes on Umberto Eco. Ma tahan, et nad oleksid kuulnud, mis on freudian slip. Kujutaksid veidikene ette masinõpet ja saaksid mõnestki eetilisest probleemist aru. Oleksid lugenud midagi peale trendikate hittraamatute ja jõuaksid jälgida vestluse alumisi kihte. Ma väsin nii ära suhtlemast inimestega, kes on teisest maailmast. See on nagu suhelda, kasutades mingit poolvõõrast keelt. Ainult smalltalk ja labased naljad jäävad.


Tegin ühte isiksuse testi ja see hoiatas mind mu ambitsiooni eest.

Comments

  1. We all need to find excuses (for ourselves and for those around us) for our mistakes and bad choices. Saying "Yeah, I did everything wrong and made a ton of bad choices and then just caught a lucky break" just doesn't sound that good, does it? So we try to form some kind of theory of why we did things we did so that we can feel better about ourselves and justify our success, rather than attribute all of it to plain blind luck. Whether or not that is the actual case is irrelevant.

    ReplyDelete

Post a Comment