Üks öö ma vaatasin hästi palju loenguid TEDist. Ma ei ole veel jõudnud kõiki lahedaid ära vaadata. Neid on nii palju ja nad mõnikord vajavad seedimist. Igatahes, seal oli üks autistist naine, kes rääkis endaks olemisest, autistidest, teistmoodi mõtlemisest ja sellest, mida maailm vajab. Pärast ma vaatasin mängufilmi, mis oli tehtud just selle naise elust. Ja seal jooksis läbi üks niisugune idee. Seda on võibolla veits keeruline edasi anda. Ma alustan siis algusest. See naine oli seda sorti autist, kes ei tahtnud, et teda puudutatakse. Ma väga palju autismist ei tea, vb ei taha ükski neist puudutamist. Igatahes, polnud ta puudutamist tahtnud juba väga pisikesest peale. Kui ta kurb oli, siis ta heitis põrandale või keerutas ennast kiigu peal. Mitte nagu tavalised lapsed, kes on sületamise ja kaisutamise koha pealt tihti suht ahned. Aga tal oli hea klapp loomadega ja karjaloomi ja nendega toimetulemist kõrvalt jälgides nägi ta, et lehm rahuneb maha, kui teda siukses mehhaanilises puust asjas külgede pealt veits pigistatakse, hoitakse. Sel ajal oli ta juba umbes teismeline. Ja tal oli suht hästi arenenud tehniline taipamine. Siis ta ehitas endale ka sellise pigistamis-masina ja veel suht suure inimesena (ülikooli ajal vähemalt) käis pingelistel hetkedel selle kaisutus-masina sees ennast rahustamas-pigistamas. Pilt ka. Sest inimesel on vaja, et keegi aeg-ajalt tema ümbert kõvasti kinni võtaks. Seal oli see idee küll esitatud loogikaga, et kui väiksena pole saadud/tahtnud saada ema poolt kallistatud, siis on veel täiskasvanuna ka veel vaja.
Aga mina hakkasin mõtlema, et äkki on kõigile inimestele vaja nende vanusest ja vaimsest tervisest ja lapsepõlvest sõltumata aegajalt seda tunnet, et keegi hoiab kõvasti ümbert kinni. Sest, olgem ausad, see on suht rahustav tunne. Ja et kui lihtne on tegelikult tüdrukutel. Sest tüdrukud kallistavad omavahel, tervituseks ja hüvastijätuks ja niisamagi. Noh ja tüdrukud kallistavad poisse ka ja seega saavad isegi vallalised lastetud üksielavad tüdrukud keskmiselt umbes kaks korda rohkem niimoodi ümbert kinni rahustavalt pigistatud kui vallalised lastetud üksielavad poisid. Mis oleks ideeliselt natuke kurb, kui nii olekski. Kui olekski olemas lisaks füsioloogistele ja turvatunde-vajadusele veel elementaarne asendamatu baasvajadus saada tugevasti ümbert kinni võetud.
Või siis on küsimus lissalt sellesama turvatunde 'ehitamises' ja kallistamine on lissalt üks paljudest meetoditest.
Kuigi poolte pifide kallistused on lõdvad nagu tallesaba ja sisaldavad umbes sama palju puudutamist kui... hmm... siilide seks.
Ma tahan oma erialakirjanduse raamaturiiulit koristada. Hullult tahan. Aga ma olen seda edasi lükanud, sest ma tean, et kui ma selle ära teen, siis ei ole mul enam midagi nii mõnusat teha. Ma tahaks kõik raamatud välja võtta ja kõik muud asjad ka. Ja siis riiuli ära pesta, tolmust puhtaks. Kõikidele teistele asjadele uued kohad leida. Siis raamatuid erinevat moodi klassifitseerida. Kasutussageduse järgi. Sisu valdkonna järgi. Kuuluvuse järgi. Otsustada kõige mõttekama klassifitseerimise üle. Ja siis rahulikult neid riiulisse tagasi laduda. Võibolla paar dekoratiivset elementi riiulisse lisada. Mmm see saab nii mõnus olema. Võibolla ma homme teen.
Oh. Ubuntu on Niih Ägeh. Mõni kord on. Tõmbasin Koidu rõõmuks sinna ühe joonistusprogrammi ja see on üleni šef. Koit joonistab sellega looduspilte. Seal on palju templeid ja efekte.
M: kas sa saaksid kaks päikest panna?
K: EI. üks päike on ainult
Koit küsis minult, miks tuletõrjujatel on kirved. Ma oletasin, et äkki seinte lõhkumiseks. Koit rääkis, et tema lego-tuletõrjujal on kirves, et kivikoletise lõuga ära lõhkuda ja kristalli kätte saada. Ma uurisin, kas kivikoletis niimoodi haiget ei saa. Selgus, et kivikoletis saab surma. Mulle sugugi surma saamise mängud ei meeldi ja ma pakkusin, et äkki tuletõrjuja ja kivikoletis saavad midagi kokku leppida. Koit ütles, et ei saa, sest tuletõrjuja ei oska kivikoletiste keelt. Ütlesin, et äkki ta saaks õppida. Kuna Koidu legode hulgas ei ole maja ehitamise plaati, ei saanud tuletõrjujale keeltekooli ehitada. Aga õnneks õpitakse kivikoletiste keelt hoopis selles suures politseiautos. Pärast tuletõrjuja ja kivikoletis muudkui kuristasid kivikoletiste keeles juttu ajada. Ma ei teadnudki, et kivikoletised nii jutukad tegelased on. Ja kivikoletis hakkas hoopis inimeste sööki sööma. Ta varem ei söönud, sest ta ei teadnud, kust saab ja selle pärast ta pidigi kristalle sööma.
Kui ma vähe õpin ja halva hinde saan, on see täiesti arusaadav. Ma tuleks selle asjaoluga täitsa toime. Põhjus-tagajärg, misseal ikka. Kes ei õpi, see head hinnet ei saa. Kui ma palju palju õpin ja ikkagi halva hinde saan, on halb. See näitaks midagi põhjapanevat minu kohta. See kinnitaks midagi paratamatut. Seda ma ei tahaks. See võib mind kurvastada. Selle pärast on mul vaja praegu blogida ja surfata ja oma madalaeelarvelist seepi vaadata. Just in case.
Kuni me karpi sisse pole vaadanud, on kass samaaegselt elus ja surnud.
Ma tegelt ei kirjuta üldse palju. Asi on sellel blogi disainis, kus sisu on hästi kitsas ja küljed hästi laiad. See on optiline illusioon. Sa hindad teksti rohkust ridade arvu järgi. Oleks read pikemad, oleks neid vähem, sama tekstihulga juures. Jah, ma olen juba teise a4 juures.
Tead, mis inimesed teevad? Nad ütlevad igasuguseid lolle asju. Tegelt ma mõtlen praegu ühte kindlat sorti lolli asja, millele mul pole veel üldist nimetust. See käib umbes nii. Näide: Mina viin ajalehed ja reklaamid paberi-prügikasti. Lisaks arvan ma enda kohta selle käitumisega seoses, et ma olen 1. teadlik; 2. keskkonda armastav; 3. teistega arvestav; 4. sügavalt hea. Sina viskad ajalehed läbisegi muu prahiga. Siis mina otsustan selle põhjal, et sa oled 1. loll; 2. keskkonda vihkav; 3. teistega mittearvestav; 4. sügavalt halb. (see nummerdamine omab seal mõtet. saab luua üksühese vastavuse)
Ehk siis. Inimestel on mingi konstrukt, mis toetab ja mida toetab nende käitumine mingis kitsas valdkonnas. See konstrukt sisaldab üldiseid väärtuseid ja hinnanguid enda kohta. Kõikidele, kellel ei ole niisugust käitumist, omistavad nad oma konstrukti väärtuste vastandeid liialdaval hinnangulisel moel.
Mis on faking loll. Ja muidugi üleni inimlik ja kõrvaltvaadates suht põnev. Aga nii loll ikkagi.
Mul on kortsud.
Me kaunistasime täna mune. Kleepsudega.
Kass ajab kohutavalt karva. Sorry, kõik kassiallergilised inimesed, kes te peate pärast mind neid raamatukogu raamatuid kasutama.
Ma pean raha leiutama õppima. Tahaks printsessikleiti endale. Kohevat. Satside, pitside ja lilledega. Ja oranži juuksevärvi ja musta lainerit.
Kass sätib tekki hästi kaua ja siis kõhutab sinna peale ettevaatlikult niisugusel mõtlikul ilmel nagu kavatseks munele hakata.
Comments
Post a Comment