Friday, April 16, 2010

Üksikasjade vaatamiseks klõpsake siia.


Maybe if this blog is witty enough, someone will finally love me.




Miks Ometi pean ma näiteks seda kogu aeg seletama.

Ma hetkel lihtsalt tahaksin natuke siin kirjeldada. Puhtalt enda kujutluspiltide ülekatsumise mõnuks.
Tal on selline õrna ja läbipaistvana tunduv nahk. Mis peaaegu helendab. See on niimoodi läbipaistev, nagu ta ise selle naha sees oleks läbipaistev. Annab talle mingit haldjalikkust. Ebareaalsust. Võibolla haavatavust isegi. Mõned on sellise nahaga. Ja tal on uskumatud kulmukaared. Vahepeal ma unustan ennast vaatama neid kulme. Need on nii veatult sümmeetrilised ja korrapäraselt seal. Vaatan imestades tema kulmukaart ja ei pane tähele, mida ta räägib. Mis on kõik ühtekokku veits imelik.
Ja lisaks... kuigi ma temast tegelikult päriselt veel aru ei saa, ma näen teda. Ma näen teda vaadates seda last, kes ta on. Ja seda täiskasvanut, kes ta on. Seda teismelist. Ja kõiki vahepealseid. Teda oleks nagu mitu. Igaüks nendest mitmest on natuke teistest erinev aga ikkagi see sama. Ma nagu näeksin, kuidas ta tuli. Ja ma vaatan ja imestan, et see püsib koos. See on üks terviklik rääkiv kõndiv veatute kulmukaartega inimene. Uskumatu.
Mhmh. See kõlab nagu mingi armunud soigumine. Aga selles pole midagi erootilist või romantilist. See on umbes sama tunne, mis mul on mere loksumist või vikerkaart või roosasid pilvi vaadates. Selline 'oh vau' tunne.

Ma tean ühte loodusteadlast. Ja ta on päriselt loodusteadlane, mitte matemaatik. Ta teab, miks pilved otsa ei saa, kui nendest sajab. Ja kuidas päikseloojangud roosad paistavad. Ja mida soojus ja niiskus isekeskis seal üleval teevad. Ja kõike seda ja veel miljonit asja.
Ma küsisin ta käest üks kord, kas kõige selle teadmine ja mõistmine ei võta talt ära imestamist. Sest ma mõtlesin, et osa imestamisest tuleb võimetusest mõista või seletada.
Ta ütles, et mida rohkem ta mõistab, seda rohkem ta imestab. Et nii ilus on ju.



Siinkohal on veel oluline ära mainida, et ma enam ei nuta.


Täna oli mul õpilane ja see oli nii hea õpilane. Ta oli üleni pai. Ainult väikeste mahajäämistega. Ilmutas seletamise peale hästi usutavalt erinevaid arusaamise sümptomeid. Pärast oli mul hea tunne. Õpetamine on mõõõnus.

Ma olen ennast filminud ja ma vaatan, et ma teen sellist uskumatult nunnut
nägu+peakallutust, kui ma kedagi huviga kuulan. Lisaks olen ma enda salvestusi vaadates aru saanud, mida Koit mõtleb, kui ta ütleb, et ma olen nagu see sinine kala Nemost.



Ei.
Noh.
Ses mõttes et.
Ma läksin xkcd lehe peale ainult selleks, et sealt ühte pilti otsida ja siis seda oma pointi illustreerimiseks näidata. Aga siis ma vajutasin kogemata 'random' ja lugesin ja muigasin. Siis vajutasin kogemata veel korra (või paar) 'random'. Ja oligi poolteist tundi kadunud. Kogemata. Mul juhtuvad sellised asjad. Internet on kurjast.


He said, "It's all in your head"
And I said, "So's everything'"

Mul just eelmine reede juhtus nii, et ma ütlesin üleni südamepõhjast siiralt aga kuuldavalt välja selle omakasupüüdliku ahne soovi, mis mul oli. See läks samal õhtul täide. Peaks vist veel seda tegema. Soovima siis.
Või siis võlusõnade teooria. Ma kunagi rääkisin.




No comments:

Post a Comment