Thursday, May 06, 2010

who ya gonna call

an invisible man sleeping in your bed



Millline mu päev välja näeb. Ma lähen hommikul kooli. Ilusti panen ennast riidesse ja rattaga sõidan ja puha. Olen koolis ära ja lähen raamatukokku. Otse koolimajast. Siis läheb natuke tunde mööda ja ma lähen koju. Vaatan paar osa sarja 'how I met your mother' ja keeran mingit sööki kokku ja vaatan seda lapst mul. Siis lähen magama. Hommikul lähen kooli.
Kõige õudsem aeg ongi see, kui eksamid ja suured arvestustööd ja terve semestri töö esitamise tähtajad on juba käes, aga loengud ei ole veel ära lõppenud. Siis tuleb õppetööd teha samal ajal, kui ikka veel õppetöö on. Ja see on õudne.

Ma kogu aeg kaotan asju. Mitte ära vaid valedesse kohtadesse.
Eile kaotasin oma mälupulga ja olin täiesti meeleheite äärel, kuni selgus, et see on mu koti põhjas. Mitte väikses pealmises taskus, nagu tal muidu kombeks on. Meeleheite äärel olemine käib nii, et valmistud mõttes meeleheitele minemiseks, ainult seda stardi-märguannet on vaja. Appi appi, mul on selle pulga peal kõik tähtis ja mida ma küll peale hakkan, kui see ongi kadunud ja oleks ikka pidanud oma nime sinna peale kirjutama.
Täna ma kaotasin pinali. See on kodus ja ma olen raamatukogus. Kes võttis mu pinali kotist välja? Miks ma üldse seda kotisahtlit kodus lahti olen teinud? Kuidas kuradi moodi saan ma kritseldada, kui mul ei ole harilikku. Üks asi on see, kui ei saa mõelda ilma paberi ja pliiatsita. Hoopis teine palju kohutavam asi on see, kui ilus ruuduline paber on juba ees ja tahaks mõtlema hakata ja siis ei ole ühtegi kirjapulka. Räme blokk tuleb kohe peale.

Tegelikult, kui ma sean asjad järjekorda, on grill+chill igast ilusate inimestega õunapuude all tähtsam kui õppimine. Uued tutvused on tähtsam kui korralik ööuni. Seltskondlikkus on toredam ja eelistatum võrreldes raamatukogus juuste rasvaseks stressamise ja kohvikaanimisega. Tegelt ka. Ma olen seltskondlik loomake. Ju. Olen ju.

'pidin suvel prantsusmaale ka minema'
'ma arvan, et sa saaksid lähemalt ka'

Läksin psühholoogia riiuli juurde ja otsisin sellist lihtsat õpikut suhtlemisoskustest. Oli mingi jutt, et äkki läheb mõnel vaja. Loomulikult oli seal hästi palju eneseabi õpikuid, nende lihtsate teemasse minevate hulgas. Ma olen mitu neist ise läbi lugenud. See, mille ma välja valisin, on ilusti kahe vahel. Saab kasutada kooliõpikuna, aga sobib enda aitamiseks sama hästi. Ma juba kujutan ette, kuidas ma lähen sellega Salmesse ja Tiit (mees, kes pole kunagi ühtegi eneseabiõpikut lugenud) hakkab räuskama, kui nõmedad sellised raamatud on ja kui nõmedatele inimestele need on ja kui nõmedaid asju need ütlevad. Ma olen üleni jõuetu sellise asja ees. Mai oska midagi selle peale kosta.

Kostja.

Kui ma olin noor, siis ma püüdsin inimeste vastu kena olla. Lahkelt sallida ka neid, kes polnud mu kõige lähemad sõbrad. Komplimente ja viisakusavaldusi teha kõigile, kes mu teele sattusid. Olla sõbralik ja avatud ja lahke ja hea. Uskuda inimeste sisemise headusse ja püüda alati mõista ning seda välja näidata. Ja see imes. Lurinal, kusjuures.
Nüüd ma ütlen inimestele vastikusi näkku ja räägin nendest vaimukusi selja taga (jõuavad tiiruga näkku, ärge üldse muretsege). Vastan mittenõustumisele fraasiga 'ema sul' ja südamepuistekatsetele 'aganoh, sa oled ju imelik ka'. Ja mul on päris palju imehäid sõpru ja muud inimesed ilmutavad vaadeldavaid ja vahel mõõdetavaid sümptomeid minu like'imisest.
Mine võta kinni.

Mine siis. Võta-võta. Võta näpust ka.

Mulle ta küll ütleb alati tšau. Vb see tuleb sellest, et mul on tissid. Oh... wait..

Mul tuli see hull mõte praegu, et peaks juuksed tumepruuniks värvima ja välja kasvatama. See kuulub mitmete teooriate alla. Mudugi mugavus, et väljakasvud ei paista ja nähtamatukskäimine oma igava välimusega jne. Kõige uudsem teooria seisneb selles: osa peastsegi olemise rõõmudest on, kui inimesed ei oska seda ette aimata. Kogu 'appi see naine on hull' üllatusmoment kaob ära, kui peast segi olemine on tuvastatav juba poole kilomeetri kaugusele.
Enda hulluks pidamine on trenditeadlikkuse tipp. Universaalne trendikus. Juba aastaid. Üldse üle ei lähe.

Vaatsin seda bändi ja mõtsin isekeskis, kui kaua aega on sellest möödas, kui ma viimati olin sisse võetud mõnest stereotüüpsest liidrist. Sellisest proportsioonis kehaga rahulikust enesekindlast veendunud julgest vaimselt tervest tavalisest kutist. Terved igavikud.

"Nature is disordered, powerful and chaotic, and through fear of the chaos we impose system on it."

Ma postitan ära ja siis ma õpin edasi. Mul on juba ühes asjas kondikava püsti, pluss esimene osa põmst valmis ja teises asjas juba meetod välja töötatud. Ja kolmanda asja peale olen juba mõelnud. Oot, ma vaatan märkmikku, mis mul veel praegu leekides on. Ahjaa, neljandat asja hakkan homme tegema. Koju jõuan, teen tööd ka. Sis saab homme papi ja siis saab homme... hmm... süüa. Just.



Seisame Aiviga raamatukogu trepil ja vihma sajab. Püüan virisemise ja ahastamisega Aivile selgitada, kui kohutav saab olema minu kojusõit jalgrattaga läbi vihma (võrreldes koju kõndimisega). 'Sest pritsib ja ma saan nii märjaks. Ja vändad on libedad.' Aivi naerab.



GHOSTBUSTERS!

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget