Issver sussver kui lahe maja see on. Ja ära tule siin mulle mingit nõrka Termika lugu tsiteerima. See maja on kordades lahedam, kui mingisugune ripoffi nolk suudab iial ette kujutada. Seal on alati nii hea. Ja seal juhtub alati selliseid imelisi uskumatuid ilusaid asju, et ma pean endale vägisi meelde tuletama, et need reaalselt juhtuvad. Näiteks täna. Nad hakkavad kell viis hommikul, ise just värskelt sigalakku täis olnult viiehäälselt "ta lendab mesipuu poole" laulma. Kitarrisaatel. Zoh My Fawking Gawd nagu. Ja imeilusasti. Niiet ma olen seal kõrval ennast kõverasse mõnulemas. Ei ole olemas, ma mõtlen. Aga on. On on.
Ja ma ikka ei saa üle, miks mul muusikute peale tõuseb. Kuigi ma, vaata, olen tegelt emane ja mul ei ole instrumente, mis tõusta võiksid. Ma nii kujundlikult mõtlen. Et tõuseb. Just muusikute peale. Ja mitte igasuguste. Just andekate peale. Selliste, kelle kohta ma näen, et nad võtavad pilli kätte ja omavad selle ära. Et nad intuitiivselt sügavalt südamest tunnetavad, mis teema on. Ja siis teevad selle kuuldavaks ja see on imeline. Kuidas nad saavad. Nii hea ju.
Ja miks nii. Sest loogiliselt ratsionaalselt füsioloogiliselt mis on nii seksikat musikaalne olemises? Umbes mitte midagi. Musikaalsust ei saa muuta rahaks, ega positsiooniks, ega tooreks jõuks. Ka ei näe ma, kuidas muusikutel kuidagipidi paremad geenid oleksid. Umbes sama head nagu kõigil teistel, kes mingit mitte nii iseenesestmõistetavat õpitud oskust intuitiivselt valdavad. Progemist. Elektroonikat. Rulluisutamist... Mis on ka mudugi seks. Aga ikkagi. Miks see siis nii isuäratav on, maisaaaru.
Talk nerdy to me
Kass võtab pisikese mängukoera hambusse ja üritab sellega ära kõndida. Millega ta ei arvesta on, et ma olen selle jalgapidi kummiga aknalaua külge sidunud. Niiet ta on suht hädas. Kujuta ette kassi, kes üritab kaasa viia mänguasja, mis on kinnitatud ilma tema teadmata. Aga kusjuures kannab välja. Hästi väärikalt. Kassidel ei hakka kunagi mark.
Deja vu'sid on kahte sorti. On need, mille kohta ma tunnen, et olen neid unes näinud. Mõni kord oskan nimetada, kui kaua aega tagasi. Paar kuud, paar aastat. Päris tihti oskan öelda, mida ma tookord selle unenäo kohta mõtlesin. Näiteks mis mulle arusaamatuks jäi või millest ajandatuks ma seda tookord pidasin. Ja siis on need, mille kohta ma olen kindel, et olen seda varem läbi elanud. Mis on veider. Sest ma kindlasti kindlasti tean oma eluloo ja läbielatud kogemuste kohta, et ma ei ole seda läbi elanud. Aga tunne on.
Kuidas ma saan olla varem kogenud koosolemist kellegagi, keda ma alles paar kuud tagasi kohtasin.
Aga tagasi tulles, vahel ma mõtlen, et kuidas ma enne juba varem mingis teisest ajast juba neid inimesi ei teadnud, sest nad on nii lahedad ja võiks ju arvata, et aastatepikkune samas linnas sama sorti lahedate inimeste hulgas tutvusi laiendades, oleks jõudnud ka nendeni, aga ei. Nad kõik on uued. Ma seletan seda Tallinnaga. Jah - ma olen valmis tunnistama, et Tallinnast tuleb midagi head ja toredat. Ise ka imestan. Tähendab. Ma ei teadnud neid enne, sest nad on tallinnlased ja hoiavad omaette. Omavahele.
Põimlaused ja joobeaste ja kell pool 7 hommikul koju jõudmine for the win.
Ohkurat. HRL on just sel ajal kui ma olen metsas lapsi kasvatamas. Niipalju siis mu geniaalsest plaanist ilusaid pikajuukselisi jobusid nillima minna. Niipalju siis sellest.
Plaan nr 1: teha publish enne hommikut umbes kohe praegu
Plaan nr 2: teha publish hommikul asjalikuna pärast adekvaatset tsensuuri
Ükshekt laulavad nad koos tiigrikutsu laulu ja ma saan kõigest ilusti aru, kõik meigib pööfekt senssi ja järgmine hetk laulavad kõik iseenesest 'sest et ooo-len neegrinotsu ja mai karda punkareid'. Oot, misasja?
Lähen teen tudimist veits ma mõtlen nüüd.
Comments
Post a Comment