Self-improvement is masturbation. Ma mõtlen, et võiks hoopis midagi Teha. Selle asemel, et siin erialakirjanduse otsas onada.
Käisin raamatukogus. Linnaraamatukogus. Mul on mingi tseremonaalsete rituaalsete traditsioonidega seotud kombetalitus võtta kohustuslik kirjandus utLibist ja vabalugemine Lutsust. Raamatukogus on mõnus. Hästi varjatud minimalist minus (noh ja see miniatuurne korter mul) ei luba mul oma elamist raamatutega täita. Aga ma üleni arrmastan hästi paljude raamatute vahel olemist. Siis ma istusin raamatukogus riiulitega vooderdatud nurgas parkettpõrandal ja ni üleni mõnus. Katsusin raamatuid, lugesin mingeid, laenutasin mingeid.
Ma nägin unes, et meil oli bassein. Hiigelsuur bassein. Me segasime selle sisse želatiini ja vesi muutus selliseks tuubimarmelaadi moodi paksuks. Ma tean, et helepunane värvus tuli punasõstardest. Me ujusime seal sees. Pärast nägin, kuidas ma olen kassiga Zavoodis ja näen kaugelt Margust mingi tüdrukuga naermas ja ma hoian eemale. Keegi ostab minuga nõu pidamata mulle pooliku tassi soojaks läinud piima. Ma annan selle salaja oma kassile. Sest kass on salaja kaasas. Seal oli kamin ka.
Praegu pugesin voodisse üleni veendunult, et mul on uni ja aeg magama jääda. Noh, sest kell on pool kolm ja ma sain ühe asja valmis ja arvuti on juba kinni.
Aga tutkit.
Võta näpust.
Sa vahi raiska.
Tee või tina. Ei tule und.
threadless.com
Ma mõtlesin nägu pesema minnes veel sündimata titadest ja kõigist elutarkustest, mida titadega seoses edasi antakse ja külmadest keedetud kapsalehtedest.
Ma mõtlen inimestest, kes ei ole msnis online. Kuigi praegu pole peaaegu keegi. Sest on öö. Öösel on isegi mu kõige suurem grupp 'kool' tühi.
Kusjuures, see on selge märk, et kool moodustab suure osa elust, kui kooliga seonduvate kontaktide grupp on kõige suurem.
Mul hakkab kool kohe.
Ma olen imetabane mitme asja korragatundja. Huvitav, kas kõigil on nii. Võibolla tunneb enamik inimesi korraga ühte asja. Vähemalt vasturääkivatest asjadest korraga ühte.
Inimesed viirastuvad mulle. Mitte tühja koha peale. Mingites suvalistes inimestes. Niimoodi silmanurgast korraks või eemalt vilksamisi näen ja tuleb äratundmisrõõm või süda jätab löögi vahele või ilge tahtmine vältida – olenevalt sellest, kes parajasti viirastub. Ja siis veits tähelepanelikumalt vaadates muidugi näen, et ma eksisin. Ja siis kohe imestan, sest üldse pole ju sarnane, kuidas ma küll nii näha sain.
Vahel mõni konkreetne konkreetselt kummitab. Ainsa olevusena viirastub tänavapildis ja massistseenides ja Maxima külmleti ees. Sagedamini kui tavaline oleks.
Viirastuste tavaline sagedus.
Huvitav, kas peaks neile inimestele ütlema, et nad mulle viirastuvad. Kas mina tahaksin teada, kui ma kellelegi viirastun.
Ma mõtlen suurte eneseteostuslike unistuste täitumisest ja mul on hirm.
Mõnikord on mul tunne, et ma ei leia kunagi nii head nõustajat, kui ma ise endale olen. Või võiksin olla. Selle parema tahtmise juures. Mitte et ma oleksin proovinud mingit neetult suurt hulka nõustajaid.
Ma leian, et mul on natuke raske harrastada teed ületavate mustade kassidega seotud ebausku.
Niimoodi süngel toonil: 'oma eepilisel teekonnal arvuti tagant wc-sse lipsas mu jalge eest läbi must kass. tardusin ehmunult. see ei saa ometi head tõotada. kas peaksin ehk tagasi pöörduma?'
Võinoh, tõenäoliselt pidin ma teda enne seda tükk aega varbaga torkima, et üldse mingit teekonda ette võtta. Kassidel on hämmastav võime jalus tolgendada pidevalt.
Ma arvan, et on tulnud aeg end failblogist unsubscribe'ida. Sest nii uskumatult nõme ikka. Iga väiksemgi eksimus ja valestiminek suurelt välja tuua ja paksude tähtedega fail juurde kirjutada. Ei ole naljakas.
Raamatukogus. Pöördusin teenindaja poole. Mul on vaja ühte raamatut, aga ma ei mäleta selle pealkirja ega autorit. Sõna pealkirjas ka ei oska öelda. Märksõnaotsingut juba proovisin. Korduvalt. Sealt ka ei leidnud. Riiuli vaatasin ka läbi, ei olnud. Nojah. Raamatukogu töötaja vaatas mind sellise jutu peale mõningase arusaamatusega ja teatas, et siis midagi pole teha. Suht lootusetu, eksole. Kui ma ütlesin, et see on raamat isiksusetüüpidest karupoeg Puhhi järgi, ta kohe teadis. “Just täna hommikul oli meil siin ees riiulis.” Teadis, milline see raamat välja näeb ja et see on neil väljas parajasti. Aga ta ei saanud mind järjekorda panna, sest ta ei mäletanud selle pealkirja ega autorit. Sõna pealkirjas ka mitte. Istusin tükk aega ja vaatasin, kuidas raamatukogu töötaja märksõnaotsinguga süsteemist raamatut üles ei leia. Täiesti ulme.
Pärast ikka Apollost leidsin.
Näe siin. (esimesel lehel oli suur punane tekst 'psühholoogidele keelatud')
Ma panen siia selle laulu ka. Päev otsa mõtsin, et kui tuleb blogimine, siis panen selle laulu. Kuigi praegu pole otseselt nii nn-tsahh-nn-tsahh tuju.
Muuhulgas ma avastasin, et mulle meeldivad toidud, mis esinevad pideva, mitte diskreetse struktuurina. Kartulipuder meeldib. Keedetud kartulid ei meeldi. Hullult palju tikuvõileibu, mida ma ise ei ole teinud, meeldib. Võileivad hommikusöögiks ei meeldi. Makaronid on pidev. Sest nad on ni tillukesed.
Ma kahtlustan, et seal on mingi täpselt doseerimise küsimus. Või sellega seotud ressursside säästmise teema. Kui täpselt ei saa doseerida, peab mingitele kompromissidele minema ja oh ni raske.
Kusagilt sügavalt tõuseb
taas igatsus tume
Comments
Post a Comment