Environmentally Friendly Attention Whoring

Mühas mets meis mõlemas

pane nüüd see laul käima



Mis selle olukorra nimi on, kui kõik töökohad, kuhu mind võetaks, on allapoole minu võimeid ja samal ajal ei oska ma nimetada endal mingeid võimeid, mille pärast ma parema töö peaksin saama.


Sometimes I believe in as many as six impossible things before breakfast.

Ma ei mängi arvutimänge. Maitea, nad võtavad ni palju aega ja ma tunnen ennast nii abituna alati. Mingi eriti frustreeriv ahistav tunne olla mingis virtuaalses reaalsuses ja lasta ebaõiglastel olevustel igasuguse loogika vastaselt ennast tappa ja üleni arusaamatu. Ma võin võidukal ilmel nisama ka ringi vahtida, ma ei pea ennast piinama ja väsitama enne seda pikalt. Pealegi mul on kasulikumatki muudki teha.
Aga keskkond tingib. Peer pressure ja nii edasi. Siin ümberringi igalpool.
Mul on mängimisel üks vana arvutimäng, kus peategelane on umbes teismeline Alice (seesama Imedemaa oma jah), kes paistab olevat üldtunnustatud normide järgi veits hull ja mäng ise on hästi sünge ilus põnev. Ja kui dialoogid on, siis Alice säeb käed seljale ja kiigutab ennast niimoodi plikalikult kandadelt varvastele ja nad on seal sellised teravmeelsed ja mõistujuttu ajavad. Üleni kena. Mudugi ma suren koguaeg ära ja ei saa üldse millestki aru ja üleni segadus ja meelehärm.

Meelehärm on hea sõna.

Thunder only happens when it's raining
Players only love you when they're playing


Koit on see poiss, kes räägib oma mänguasjadega ingliskeeles. Lisaks suudab ta mõnikord teha sellist suhtlust, kus on kirjavahemärgid ja emoticonid selgesti äratuntavad. Selles mõttes, et ta mitte ainult ei ütle asju teatava ilmega, ta teeb vastava ilme lause lõppu.
Sünnipäevale tulekust kohta siis näiteks: "Ainult korraks :( Aga kingitus?!?"
Ühes Pratchetti raamatus oli üks tegelane, kes rääkis niimoodi, et osa teksti oli selgesti sulgudes. Professorid oskavad ka seda minumeelest.


Inspireeri mind.


Makaronisalat alustab mitte-nii-heaks minemist umbes sekund pärast esimese taldrikutäie ärasöömist. Niiet kui mul pole siin oluliselt palju mehi (mehed söövad palju), olen ma sunnitud terve päeva järjest rohkem ja rohkem mitte-nii-heaks minevat salatit sööma. Ja mai saa ju teha väikest kogust salatit, mida ainult 2 taldrikutäit ongi.
Jah. See on see koht, kus sa ütled: oh oleks mul sinu mured.


- uh kõik vambid on ka geid
- o.. vampide geidus on teistmoodi.. see on äge..


Mul on see klaviatuur, kus need nupud... huvitav, kuidas neid kutsutakse. Guugeldab... aha, navigation keys. Noh, need, millel on Home, End, Insert, Page Up jne peale kirjutatud. ... Igatahes need nupud. Need nupud on kolmes reas ja kahes veerus minu klaviatuuril. Paljudel klaviatuuridel on kahes reas ja kolmes veerus. Ma neid kirjutades kasutan. Eriti neid, mis lähevad rea algusesse või lõppu ja del-i ka mudugi. Neetult osav pimetrükkija nagu ma olen, ei vaevu ma kunagi vaatama, mis nuppu ma parajasti pressin. Sest ma ju tean, kus nad on. Välja arvatud võõras arvutis teistsuguse klaviatuuri taga. Sis ma vajutan koguaeg kogemata shift+inserti mingi shift+home asemel näiteks ja näen kogemata, mida keegi teine viimati kopeerinud on.
Siis mul on vastuseid küsimustele, mida ma pole esitanud.

Eilsest peale kandideerin töökohale. Pean sinna emailima, osa pakkumisi on nii, et otse süsteemist ei saa. Siis ma koguaeg saan distracted. Lükkan edasi ja teen midagi muud vahepeal ja leian põhjusi, miks mitte kohe ära teha. Tahaks cv linki panna, aga see lollakas leht ei anna mulle cv linki. Sis tahaks cv-d arvutisse tõmmata, aga see lollakas arvuti ei prindi mulle dokumente. Emaili sisse mingeid tähtsaid näitajaid ka ei saa kuidagi kirjutama hakatud. Eeh. Mmh. Neeh. Häiriv.
Võibolla peaks hakkama ette kujutama, et ma ühel tööpäeval helistan sinna hoopis. Sest see on palju efektiivsem kindlasti ja ma saan parema mulje jätta ja kohe midagi kokku leppida (noogutab innukalt). Mis muidugi tooks kaasa selle, et ma nädalate kaupa lükkan seda ka edasi ja avastan iga päev, et juba on kell liiga üle viie ja eks sis tuleb homme teha.
Selle kohta, kui neetult hästi ma ennast tunnen midagi reaalselt ära tehes, olen ma kuramuse osav asjade edasilükkaja. Või sis need käivadki koos.

Veel kooskäivatest asjadest. Paha tuju ja halb näonahk. Huvitav, kumb kumba teeb. Või äkki nad lissalt tulevad korraga alati. Või äkki nad küll tulevad lissalt korraga, aga siis hakkavad vastastikku teineteist võimendama. Mul on nii tiinekad probleemid. Tegelikult suur tüdruk, nagu ma juba olen, võiks ju osata mitte olla pahas tujus. Valida mitte. Because I can.

Suur tüdruk olemisest omakorda. Mulle meeldivad venelased. Sest kui nad mind tänaval kõnetavad, nimetavad nad mind tüdrukuks. Eestlased nimetavad prouaks. Ma ei taha saada prouaks nimetatud. Ja ma isegi ei tea venekeelset sõna proua kohta. Sest ma olen neile nii tüdruk ju. Täna just turu peal üks vanem mees andis mulle, tüdrukule, mingi Kristuse Jeesuse voldiku. Mitte et tüdruk olemine oleks ainumõeldav staatus. Ma suudan juba täiesti rahulikuks jääda, kui poes mõnele lapsele minu kohta öeldakse: luba tädi mööda.

Venelastest veel nii palju, et mul on nii kurb, et ma väiksena ei lubanud endale vene keelt õpetada. Nad ikka üritasid ju mingisugune seitse aastat. Oleks ikka võinud veits vähem konformida ja teiste vastuseisust hoolimata ise ikkagi õppida ja rohkem oma aruga aru saada, et keelt on vaja. Mis muidugi oleks tähendanud üleni endale ristivastupidi käitumist seoses mu kehva õpetamise põhimõttega.

Ma olen põhimõtteliselt keeldunud õppimast aineid, mida halvasti õpetatakse. Ei ütleks, et see väga edasiviiv harjumus on. Veel keeldun ma õppimast aineid, millel on halb õpik, ebameeldiva häälega/diktsiooniga õpetaja, halva akustikaga klassiruum, olematu veebitugi, põhjendamatud iseseisvad tööd, hägused eesmärgid, vaieldava olemasoluga struktuur, põhimõttelage hindamine, põhimõtteliselt diskrimineeriv hindamine, olematu väljakutse...
Ja sellise mentaliteediga inimene tahab õpetajaks saada.

No dark sarcasm in the classroom

Mu kass teab, et ta on must kass. Ta heidab ennast musta värvi asjade peale. Kamuflaaži mõttes, ma arvan. Näiteks suur must õlasall või dressikas või öösärk. Või pime esik. Või musta riietuvad külalised. Siis mõnikord ma avastan hästi napilt enne mingi musta asja põrandalt haaramist, et see silmitseb mind kollakasroheliste silmadega. Mhmm. Sest ma tavaliselt haaran põrandalt oma musta riietuvaid külalisi. Ja esiku pimedust.



Millal on hea aeg köögis kõik nõud ära pesta. Noh, praegu näiteks. Aga umbes sama hea aeg selleks on natukese aja pärast. Sest on ju. Niiet marvan, et ma pesen natukese aja pärast. Kõlab nagu plaan.





Comments

  1. Aga Emajõe kool otsis matemaatika õpetajat

    ReplyDelete
  2. aga ma ei ole eripedagoog

    ReplyDelete
  3. Anonymous09:00

    Venelased ütlevad enamvähem kõigi naisinimeste kohta "tüdruk" (devushka), kes neist vähegi nooremad on. Või ka väga ei ole. Vanus pole oluline. Sobib ka 60-aastastele. Vähemalt need venelased, kes tänaval midagi juttu teevad.

    ReplyDelete
  4. matemaatikud ei saagi olla eripedagogid
    abiõpetajad on ju juures kui koolitükke õpetatakse
    mul oli kord üks mateõps kes oli pimedatekoolis õpetanud

    ReplyDelete
  5. matemaatikud saavad imeilusasti eripedagoogid olla. selleks tuleb läbida 320-tunnine eripedagoogika kursus.

    ma olen ülikooli karjäärilistis. ma tean kõike

    isegi seda

    ReplyDelete
  6. Tegelt devotška on tüdruk ja devushka neiu. Või veits vanem nagu.

    Ja kassid teadvadki kaitsevärvi. Näiteks ei maga meie oma espetsjaalses korvis, kui seal midagi musta sees pole.

    ReplyDelete

Post a Comment