Monday, August 09, 2010

mööda kaela, pikka sirget mõtlik-kurvad pärliread

Did anybody ever tell you the whole smelling people thing's a little gross?



Teeme sis täna selle lauluga.

Nägin unes ühte gorillat, kes tegi köögis süüa. Mingis köögis. Ma istusin kapi peal, kõlgutasin jalgu ja vestlesin temaga. Õigemini ma imestasin, et ta süüa oskab teha. Tahtsin talle selgitada, et minu maailmapildis ahvid ei oska süüa teha. Aga siis jäin kahtlema, kas 'ahv' on poliitiliselt korrektne sõna tema kohta. (Ma koguaeg arutlen selliste asjade üle. Kas liblikad on putukad? Aga miks neil siis neli jalga on?) Et äkki ta mingi üleni solvub, kui ma tema kohta ahv ütlen. Selle üle mai imestanud, et ta rääkida oskas. Või selle üle, kui ta jutustas köögis toimetamise kõrvale, et tema kasuema, jõehobu, õpetas teda süüa tegema.

Rulluisutasin. Sest mul on kuri kahtlus, et ma hakkan pirnikujuliseks minema. Tehniliselt muidugi juba olen, aga see on kõrvaline. Niisama kodus vaiba peal üksinda mingite harjutuste tegemine on üleni leim. Rulluisutamine seevastu on üleni awesome. Mul on veel eriti khuulid uisud ka. Need paarisratastega ja vanamoodsate saabastega.


um... mul on tunne, et peaks blogima

Käisin Viljandis. Seal toimus üks asi. Rock Ramp. Mai saa öelda, et muusikafestival. Sest festivalid on suured ja rahvarohked ja nii. Kontsert pold ta ka, sest 2 päeva ja nii. Festivali-natuke. Festival - estonian edition. Üleni mõnus oli. Alati on sellised asjad toredad. Põhiliselt selle pärast, et inimesed on sellistel asjadel mõnusad. Käitumisnormid on teised. Võõrastega võib rääkida. Võib tantsida ja karelda ja valesti laulda ja suvalistes kohtades vedeleda ja pildistada. Võib väljakutsuvalt riietuda. Või sissekutsuvalt.
Nägin igast ilusaid imiseid, uusi ja jubanähtuid. Tegin pilte. Magasin telklas. Nägin igast muusikuid. Hängisin nisama. Üksi rohkem kui kambas. Ma olen viimasel ajal ilge individualist. Käin omapead.

Praegu olen üleni Tartus juba. Imelik päev on olnud. Ma olen täna söönud tassitäie kama, ühe kurgi ja ühe kohvi. Kuidagi juhtus nii. Mingil hetkel saavutab näljatunne sellise põneva oleku. Et see on juba peaaegu hea. Alguses on talumatu ja küüntega-mööda-seina-üles närviliseks tegev. Aga pärast on juba veits mõnus. Seest tühi olla. Peaaegu nagu hõljuks. Maast ja kõigest maisest lahti ühendatud. Hakkab taju veits susima.
Või sis ma olen liiga palju aega veetnud inimestega, kes usuvad, et kõik mis su tajuga vussib on universaalselt hea.




Ma komistan iga päev mõne sellise teema või valdkonna otsa, mille kohta ma mõtlen, et peaks sellest mingeid raamatuid lugema või kursust kuulama. Kui ma ühe asja otsa mitu korda komistan, siis ma lõpuks loen ja/või kuulan ka. Või kui asi väga põnev on. Siis piisab ühest komistamisest ka. Või mingi emotsiooniga seotud. Viimasel ajal ma mõtlen eripedagoogikast. Ja joonistamisest.

Mul oleks vaja paremat fotokat, et ma saaksin teha paremaid pilte. Paremaid pilte on mul vaja, et ma saaksin paremini jäädvustada asju, mida ma näen niimoodi, kuidas ma neid näen. Nähtut on vaja paremini salvestada, et seda jagada ja mõttekaaslasi leida ja mõjuda ja ennast paremini väljendada. Ennast paremini väljendada ja arusaadavaks teha on vaja selleks, et
Mul oleks vaja suuremat kodu, et mul saaks olla oma tuba. Oma tuba on mul vaja selleks, et mul oleks ruumi oma asjade, mõtete, tegevuste, inimeste, projektide, aja jaoks. Ja seda kõike on mulle vaja selleks, et



Long hair. Thunderstorms.

Oeh. Hakkasin aknet jälle ravima. Nüüd mai tohi päikse käes olla ja pean õhtuti igast protseduure tegema. Nahaarst ütles, et on suht levinud, et elu jooksul tuleb rohkem kui üks ravikuur teha. Ja et hormoonid jah, peab lissalt sellest välja kasvama. Ma olin umbes et: ma olen 24, mismõttes ma veel kasvan välja. Tuleb välja, et kasvan. Mõni kasvab 40nda eluaastani aknest välja. Mis oleks ikka suht halb.
Pärilikkus on mõnikord ikka ni loll.


Mida ma loen. Prantsuse leitnandi tüdruku võtsin. Ingliskeelsena võtsin ja edeneb aeglaselt. Ma olen ni laisk. Pratchetti Vikatimees on alustatud. The Man Who Mistook His Wife for a Hat saab varsti läbi ja on üleni mõnus jätkuvalt. D'Urberville'ide Tess sai võetud, aga ma arvatavasti alustan sellega veits hiljem. Krabati võiks enne sügist läbi jõuda. Jäi millegipärast pooleli ükskord. Meisterdetektiiv Blomkvisti hakkasin lapsele lugema, võibolla on natu vara veel selle jaoks.


Kannatad ära.


Võtan üksiku popmuusika laulu. Ühes tükis videoga. Ühes tükis häguste mälestustega mingitest suveöödest, kus mingitest parklatest või klubidest see taustal kostab ja taevas servast helendab ja ma tõesti ei tea, millal ma viimati magasin ja Kõik See. Kuulan siin seda laulu ja saan aru, miks see hea on. Hea biit on. Mõnus meloodia on. Artistile omane isegi. Hangin terve albumi. Panen mängima. Umbes teise laulu keskel käivad vastikusvärinad üle. Brr mingi sisulage odav rahamaiguline tühistest asjadest jahuv klišeetihe pop.
Ja niimoodi iga natukese aja tagant. Erinevate lauludega. Erinevate suvedega seoses.


Riina tuleb koju ja hakkab trompetit mängima. Tormi tuleb tuppa ja ütleb: emme, ära pilli.
Koit istub bussis ja räägib, kuidas ta tahaks ennast teleportida teise kohta, et ei peaks kogu aeg bussiga sõitma.


kohustuslik kiisupilt ka




Kutsu mind kinno.

3 comments:

  1. Liblikatel on kuus jalga nagu kõigil teistelgi putukatel.

    Mis puutub sellesse, et "Või sis ma olen liiga palju aega veetnud inimestega, kes usuvad, et kõik mis su tajuga vussib on universaalselt hea.", siis ilgelt hea raamat sel teemal on Charles Tart, Teadvuse seisundid. Soovitan väga.

    Aga jah, eks see ole muidugi seesama, et sellest ja tollest võiks või peaks mingeid raamatuid lugema või kursust kuulama.

    Mis puutub sellesse, et "Pärilikkus on mõnikord ikka ni loll." - (seoses aknega) - siis mõnel inimesel läks see akne (mis oli tal kordades hullem kui Sinul) üle siis, kui ta piisavalt keppi hakkas saama. Hormoonid või midagi taolist, muidugi.

    Kusjuures mulle väga meeldivad vistrikutega tibid. Nagu miski nõrkus oleks kohe nende vastu. Korduvalt täheldanud. Mitte et sile näonahk kuidagi ebameeldiv oleks. Aga kui kasvõi natukenegi mingeid ebakorrapärasusi seal ilmneb, punetavate täpikeste kujul näiteks, siis lähen ma kohe elevile.

    Kindlasti on üks asi see, et tuleb meelde omaenda teismelise-aeg, kus sellepärast ise põdesin, ilgelt. Et nagu kaastunne ja mõistmine ja muu seesugune. Aga võibolla ka siuke mõte, et ju ta siis pole ammu nikku saanud. Ja sellega seonduv.

    Prantsuse leitnandi tüdruk on muidugi hea. Fowles on üldse hea. Üks esimesi asju, mis ma temalt lugesin, oli Ebony Tower. Veidi lühem lugu, aga väga hästi lõpetatud. Tal on miski issue, et ta ei oska oma pikemaid asju lõpetada. "Magus" (Maag) on selle eriliseks näiteks. Aga Ebony Tower on briljant. Too Prantsuse leitnandi tüdruk jääb muidugi ka lõpetamata. Film on sellest tehtud ka. Päris adekvaatne. Vägagi soovitatav.

    Meisterdetektiiv Blomkvist on vist Koidule vara, tõesti. Aga on ju need Rasmuse-jutud tal. Ja muudki mõnusat.

    Sa oled kinno kutsutud.

    ReplyDelete
  2. Ma olen kohanud vähemalt kahte kohe-kindlasti-liblikat (tiivad ja nii), kellel oli neli jalga. Mitu korda lugesin üle ja imestasin.

    ReplyDelete
  3. nonii. prantsuse leitnanti tüdruk- jah, pratchetti vikatimees JAH kinno- serge gainsbobourgi film tuleb septembris, ühe seansi lubasin ära teise- kui on hea- jah? kirjavigade eest süüdistan odavat ungari veinbi

    ReplyDelete

There was an error in this gadget