Wednesday, August 11, 2010

Well babies don't you panic

Laulu saab siit käima jälle.



Issver mis probleem on inimestel juuste mahalõikamisega. Miks juuste maha lõikamine on julge. Mismõttes inimesed jätavad lõikamata, sest nad kardavad. Mida kuradit. Juuksed kasvavad tagasi. Päriselt ka.
Ok, jah. On inimesi, kes on pikkade juustega nii usskumatult palju nummimad, et neid on lühikeste juustega alati natuke valus vaadata. Mõned üksikud on.
Aga ikkagi.

- What's going on?
- Something you wouldn't recognize. It's called love.



Niisiis. Probleemi püstitus. Laps tahab filmi. Multikat näiteks. Tiirutab siin ümber arvuti ja tahab. Intensiivselt. Emad on niimoodi ehitatud, et nad ei saa oma lapse vingumist ignoreerida. See torgib mingi ignoreerimatu koha peale ajus. Katsed seda ignoreerida on kordades väsitavam kui järeleandmine või päriselt kõige muu kõrvale jätmine ja lapsega tegelemine.
Ma tahaks ka filmi. Midagi, mis on hea vaadata. Midagi niisugust, mille vaatamisest ma oleksin rohkem, kui ma enne olin. IMDB top250 on otsast alustatud, aga kolmetunnist aaaeeglast diipide dialoogidega filmi ei vaata kuueaastasega. "Miks ta sinna läheb?" "Mis ta nüüd teeb?" "Miks ta nutab?" "Miks ta paljas on?" "Kuidas ta seda tegi?" "Kuidas ta nii sai?" "Kes see on?"
Mis omakorda tähendab, et me ei saa koos midagi vaadata. Mai suuda mingeid tobedaid multasid vaadata, Koit ei jõua suurte inimeste filme vaadata.
Ja siis tuleb mängu anime. Maitea animest midagi. Ma tean, et leidub inimesi, kes on üleni arust ära selle teema järele. Elavad seal sees. Ma tean Printsess Mononoket ja olen kaugelt paari koomiksit näinud ja ükskord kirjutasin seletuskirja, miks noortekeskuses Hentaid vaadatakse.
Siis tuleb mängu guugeldamine. Sest kust mina peaksin teadma, eksole. Võtsin ette mingi veits usutavama loetelu parimatest anime filmidest. Et poleks sarjad. Sari tundub nagu liiga palju esialgu.
Täna me vaatsime Totoro ja Spirited Away. Ma olen üleni sulavaha. Ni hea ja rahulik on olla. Nagu pärast joogat. Mind võiks pudelisse valada. See on tõenäoliselt Hayao Miyazaki teema. Ma aint tema tehtud asju olengi näinud ju. Või siis see on kogu anime omadus. Või siis see on kogu Jaapani omadus. Maitea.

Näiteks on kõige kõige magusamad ja ilusamad ja energiat andvamad unenäod need, kus on kodamad. Just sellised, nagu Mononokes neid kujutatud on.
Homme vaatan midagi mitte-miyazakit. Sis paistab, kuidas see mõjub.



“Just spray your creative juices all over it!”

Ostsin viimase raha eest kinopiletid Airbenderi filmile. Esilinastus on ülehomme ja saal oli peaaegu tühi. Veits üllatav. Ma olen juba valmistunud, et nad on teinud rõvedalt sarja-kauge selle filmi ja üldsegi ei saanud pooltest asjadest aru ja üleni lollid. Aga peab minema. Peab vaatama. Sest mudu ei tea.
Ma pole üldse kindel, miks teadma peab. Võibolla selleks, et saaks möliseda.


Kass läks eile kaduma. Kukkus akna pealt alla ja pages mingite hullude tatikate eest, kes samal ajal akna all töllerdasid. Tegin pimedas paar tiiru kss-kssitades, aga ei midagi. Musta kassi pimedas otsida on muidugi ilgelt arukas. Ma ikka lohutasin ennast, et kõigil on kassid tagasi tulnud. Koit muidugi nuttis, aga ta oli õhtul juba otsapidi selle soone peal niikuinii.
Täna hommikul läksime kahekesi kassi otsima. Jalutasime tiiru ümber lähimate kvartalite ja tegime vahepeal kss-kss. Koidul oli hästi palju teooriaid. Esiteks oleks meil üldsegi pidanud koer olema, sest koera saab ketti panna ja siis see ei lähe kaduma. Koera tunnete peale mõtlemine kukutas selle teooria läbi. Siis tuli tal mõte, et kui me kõnnime siin majade vahel, siis kass tunneb meie lõhna ja oskab selle järgi koju tulla. Või siis oleks meil hoopis pidanud kaks kassi olema. Siis me poleks pärast ühe ärakaotamist ilma kassita. Ja üldsegi oleks siis saanud teist kassi õpetada oma sõbra jälgi ajama ja siis see leiaks kadunud kassi üles. Või äkki me peaks abi paluma sellelt täiesti võõralt taksikoeralt, et see meie kassi lõhna järgi üles leiaks. Em... mingi paar teooriat oli veel. Igatahes umbes pool tundi pärast selle tiiru tegemist ja trepikoja ukse lahti jätmist oli kass ukse taga. Tegi mäu. Ilmutas märke rõõmustamisest. Tegi purr-purr, vajutas küüsi mu põlve sisse ja sättis ennast mu kappi magama.

Ma sain Viljandis kaks uut sõpra. Mõlemal on guugeldamatu hüüdnimi ja pärisnimesid ei vahetatud. Kontakte vahetasin ka ainult ühega. Teine on nüüd kadunud. Aga ma mõtlen, et ta oli ni lahe, et me kohtume veel. Mul on kalduvus uskuda, et iga päevaga läheb mul järjest paremini ja paremini. See sisaldab endas uskumist, et lahedad inimesed liiguvad niikuinii minu suunas. Kõik saab korda.

Oh ma olen täna nii lilleline.

Now that it's gone too far to call for a halt,
I'll blame it on the moon
'Cause it's not my fault;



Hmm ega mul tegelt ei tulnudki täna ühtegi mõtet pähe. Ega mai teinud ka täna midagi peale filmide vaatamise. Ühe Totoro õmblesin vanast sokist.
Peaks oma pead tuulutama minema. Kõlab nagu plaan. Koristan homme. Või millaski.


No comments:

Post a Comment